Palju rohkem motivatsiooni andis mulle aga hoopis nädal tagasi läbitud poolmaraton. Olin selle idee juba aasta tagasi pähe võtnud, isegi enne kui bodyfitnessile mõelnud olin, aga kuna fitness siiski vahele tuli, siis jäi poolmaraton vägagi tahaplaanile. Ei lasnud ennast häirida sellest, et viimase kahe kuu jooksul olin ainult 3-4korda jooksmas käinud, sest lihtsalt aeg ja tervis ei lubanud, ning mõtlesin, et lubatu tuleb lõpuni viia ning nii ma siis starti ikkagi asusin. Hirm oli suur, kartsin reaalselt kas mu keha üldse suudab selle läbida. Eelnevalt oli mu kõige pikem jookusdistants jäänud 15km juurde ja nüüd tuli läbida 6,1km rohkem.
Finiiiiiiiiiiiiš |
Ja joostud see saigi :) Siiamaani ei usu, aga süda on nii rahul. Kokkuvõttes tulin isegi oma vanuseklassis (1994-1996 neiud) viiendale kohale.
Jooksueelsel hommikul sain nautida mõnusat süsivesikuhommikut ilma mingi kalorilugemiseta |
Tulles tagasi olevikku ja rääkides minu bodyfitnessi ettevalmistustest, siis esimene võistlus on juba kahe nädala pärast Tallinnas. Esmaspäeval saan kätte ka oma võistlusbikiinid ning saan ilusti enne lavale astumist nendega veel poseerimist harjutada. Rõõm on tegelikult suur, et võistlused lõpuks lähenevad, sest see ettevalmistus on kuidagi pikale veninud ning motivatsiooni on viimasel ajal väga raske hoida. See kindlate toitude söömine ja kindlate makrode täitmine, kui samal ajal minu ümber inimesed söövad normaalset tavalist toitu, on kuidagi eriti raskeks muutunud. Närvid on nii läbi ja pole ammu nii stressis olnud. Ei tea ju täpselt, mis mind ees ootab, kuidas ma hakkama saan, kuidas see kõik üldse käib seal võistlustel ja kas ma ikka olen endast kõik andnud... Hull paanika on sees. Mul on meeletud isud, isegi kui kõht tühi ei ole, ma lihtsalt tahan nii paljusid asju ja see fakt, et need mulle hetkel keelatud on, teeb asja eriti pingeliseks. Päeva lõpus järelejäänud 300kcal piires õhtusööki nuputades vahel lihtsalt lõpetad pisarates, sest sa tunned, et see kõik on nii ebaõiglane ja sa lihtsalt ei suuda enam. Iga pisiasi ajab nii närvi ja lõpuks kannatavad lihtsalt minu kõrval olevad inimesed. Inimesed, kes tahavad mulle ainult head ja toetavad mind absoluutselt kõiges. Ma olen aru saanud, et see ala ei ole kindlasti minu jaoks. Jah ma saan selle tehtud ja ma ei lange rajalt kõrvale, kuid vaimselt mõjub see mulle ikka väga laastavalt. Hetkel olen küll täiesti kindel, et need sügisesed võistlused jäävadki ainsateks võistlusteks, kus üldse ennast proovile panen. Ei ole enam kindel, kas tahaksin seda sama teekonda aina uuesti ja uuesti läbida, et jälle 2nädalat supervormis olla ja laval ära käia. Kui tegeleksin sellega elukutseliselt, siis oleks teine asi, aga kooli, koera ja koduelu kõrvalt täie hingega sellele pühenduda on raske.
42 päeva pärast on mu kolmandad ehk viimased võistlused ning siis on see kõik läbi |
Natukene veel vastu pidada... Loodan, et vahepeal saan ikkagi jälle üle 1600kcal ka süüa. Tänase ja homse jooksul teen ka suuremat sorti foodprepi, et järgmine nädal veidi lihtsam oleks ning katsun sellest ka vastava blogipostituse teha nädala algul. Järgmises postituses avalikustan ka suure tõenäosusega oma võistlusbikiinid. Hetkel ei tea isegi täpselt veel millised need välja tulid, aga juba esmaspäeval saan selga proovida ja saan juba rohkem aimu milline laval välja näen :)
Annaliisa.
Jõudu ! :)
VastaKustutaTarvis, aitähh armas inimene :)
VastaKustutaTore on lugeda, et sa nii ilusti ausalt kirjutad, tõde ilustamata. Tubli oled ja edu veel lõpusirgel enne võistluseid!
VastaKustutaAitähhh :)
KustutaTore lugemine. Jõudu viimaseks võistluseks :) avastasin just, et jooksin sama numbri all maratoni 1199 :) mis sul oli poolekal.
VastaKustuta