laupäev, 17. september 2016

Tujud ja isud hullemad kui rasedal

Ausalt öeldes on sellest ettevalmistusest kopp suht ees ja tahaks nüüd lihtsalt selle ära teha. Süües hetkel päevas jälle 1600kcal piires, et ilusti ettemärgitud kaal saavutada, suudan ma lihtsalt eksisteerida ja mitte midagi enamat. Kätte on jõudnud see hetk, mil trennis enam piisavalt energiat ei ole ja kui mul enne ükski raskus tänu cut-ile kukkunud ei olnud, siis nüüd on tulnud ette hetki, mil lihtsalt keha ütleb, et ei suuda ja pean leppima väiksema raskusega.

Palju rohkem motivatsiooni andis mulle aga hoopis nädal tagasi läbitud poolmaraton. Olin selle idee juba aasta tagasi pähe võtnud, isegi enne kui bodyfitnessile mõelnud olin, aga kuna fitness siiski vahele tuli, siis jäi poolmaraton vägagi tahaplaanile. Ei lasnud ennast häirida sellest, et viimase kahe kuu jooksul olin ainult 3-4korda jooksmas käinud, sest lihtsalt aeg ja tervis ei lubanud, ning mõtlesin, et lubatu tuleb lõpuni viia ning nii ma siis starti ikkagi asusin. Hirm oli suur, kartsin reaalselt kas mu keha üldse suudab selle läbida. Eelnevalt oli mu kõige pikem jookusdistants jäänud 15km juurde ja nüüd tuli läbida 6,1km rohkem.



Stardikoridoris arvasin veel, et teen suure vea ja ei suuda elusees seda maad jookusammul läbida, kuid kui stardipauk lõpuks kõlas, siis klapid peas, omades mõtetes, rahvamassis tatsudes haihtusid kõik muremõtted. Samm oli kerge ja üritasin joosta pulsikella mitte jälgides, et mitte valida kindlat tempot ja joosta lihtsalt enesetunde järgi. Olen nii õnnelik, et rada läbib just Piritat, vanad head tuttavad teed ning kilomeetri postide asemel jälgisin ümbrust. Tegu ju minu lapsepõlve kodukohaga ning kõik kohad tõid nii palju mälestusi esile. Teadsin täpselt kust rada läheb ja seetõttu oli ka hea visuaal silme ees, et millal juba enamus teest läbitud on. Esimesed 16 kilomeetrit läksid nagu ludinal, mitte mingeid kaebusi ei kerkind esile, kuid siis hakkas energia otsa saama. Olin ju siiski ligi kaks kuud juba defitsiidis söönud ning see paar päeva enne poolmaratoni, mil sõin 2000kcal ning pühapäevahommikune pannkoogiorgia ei andnud enam piisavalt energiat. Õnneks olin varunud endale ühe SIS energiageeli ning tõsimeeli see aitas. Jube rasked olid siiski need viimased 5-6km. Mõtlesin küll, et pff ainult 5km, et lebo ots, aga kohe kui mõtlesin, et pagan see mingi pool tundi jooksmist ju veel, siis hakkas vaimselt blokk ette tulema. Viimane kilomeeter mu jalad vaevalt suutsid maast tõusta, aga kui finišikoridor juba kiviviske kaugusel oli, siis tuli ikka naeratus näole, nägin oma aega ja oi kui rahul ma olin.


Finiiiiiiiiiiiiš





Ja joostud see saigi :) Siiamaani ei usu, aga süda on nii rahul. Kokkuvõttes tulin isegi oma vanuseklassis (1994-1996 neiud) viiendale kohale.

Jooksueelsel hommikul sain nautida mõnusat süsivesikuhommikut ilma mingi kalorilugemiseta

Jooksupisik on mul ikka kindlasti kuskil sees peidus, tuleb vaid nüüd fitnessiga ühelepoole saada ja siis hakkan kindlasti jälle rohkem jooksmisele pühenduma. Jooksmine on ju super, see võib tunduda tüütu ja vahel ikka väga raske ennast jooksma vedada, kuid alati kui sa lõpuks juba jooksed või siis vähemalt alati kui jooksu lõpetad on ikka üli hea tunne sees. Tuleb osata nautida seda. Lisaks saad sa samal ajal absoluutselt kõike süüa ja ei pea oma pagana kaloreid ja toidukoguseid gramm grammi haaval lugema ja täpseid makrosid taga ajama. Ega jõutrenn ei kao mu elust muidugi ka kuhugi, aga ootan juba huviga, mil rohkem jooksmas saan hakata käima jälle.

Tulles tagasi olevikku ja rääkides minu bodyfitnessi ettevalmistustest, siis esimene võistlus on juba kahe nädala pärast Tallinnas. Esmaspäeval saan kätte ka oma võistlusbikiinid ning saan ilusti enne lavale astumist nendega veel poseerimist harjutada. Rõõm on tegelikult suur, et võistlused lõpuks lähenevad, sest see ettevalmistus on kuidagi pikale veninud ning motivatsiooni on viimasel ajal väga raske hoida. See kindlate toitude söömine ja kindlate makrode täitmine, kui samal ajal minu ümber inimesed söövad normaalset tavalist toitu, on kuidagi eriti raskeks muutunud. Närvid on nii läbi ja pole ammu nii stressis olnud. Ei tea ju täpselt, mis mind ees ootab, kuidas ma hakkama saan, kuidas see kõik üldse käib seal võistlustel ja kas ma ikka olen endast kõik andnud... Hull paanika on sees. Mul on meeletud isud, isegi kui kõht tühi ei ole, ma lihtsalt tahan nii paljusid asju ja see fakt, et need mulle hetkel keelatud on, teeb asja eriti pingeliseks. Päeva lõpus järelejäänud 300kcal piires õhtusööki nuputades vahel lihtsalt lõpetad pisarates, sest sa tunned, et see kõik on nii ebaõiglane ja sa lihtsalt ei suuda enam. Iga pisiasi ajab nii närvi ja lõpuks kannatavad lihtsalt minu kõrval olevad inimesed. Inimesed, kes tahavad mulle ainult head ja toetavad mind absoluutselt kõiges. Ma olen aru saanud, et see ala ei ole kindlasti minu jaoks. Jah ma saan selle tehtud ja ma ei lange rajalt kõrvale, kuid vaimselt mõjub see mulle ikka väga laastavalt. Hetkel olen küll täiesti kindel, et need sügisesed võistlused jäävadki ainsateks võistlusteks, kus üldse ennast proovile panen. Ei ole enam kindel, kas tahaksin seda sama teekonda aina uuesti ja uuesti läbida, et jälle 2nädalat supervormis olla ja laval ära käia. Kui tegeleksin sellega elukutseliselt, siis oleks teine asi, aga kooli, koera ja koduelu kõrvalt täie hingega sellele pühenduda on raske. 

42 päeva pärast on mu kolmandad ehk viimased võistlused ning siis on see kõik läbi

Natukene veel vastu pidada... Loodan, et vahepeal saan ikkagi jälle üle 1600kcal ka süüa. Tänase ja homse jooksul teen ka suuremat sorti foodprepi, et järgmine nädal veidi lihtsam oleks ning katsun sellest ka vastava blogipostituse teha nädala algul. Järgmises postituses avalikustan ka suure tõenäosusega oma võistlusbikiinid. Hetkel ei tea isegi täpselt veel millised need välja tulid, aga juba esmaspäeval saan selga proovida ja saan juba rohkem aimu milline laval välja näen :) 

Annaliisa.


5 kommentaari:

  1. Tarvis, aitähh armas inimene :)

    VastaKustuta
  2. Tore on lugeda, et sa nii ilusti ausalt kirjutad, tõde ilustamata. Tubli oled ja edu veel lõpusirgel enne võistluseid!

    VastaKustuta
  3. Tore lugemine. Jõudu viimaseks võistluseks :) avastasin just, et jooksin sama numbri all maratoni 1199 :) mis sul oli poolekal.

    VastaKustuta