Laupäev, 23. juuli 2016

Segasummasuvila

Pealkiri võtab hästi kokku kõik mu ümber hetkel toimuva. Paras tohuvapohu on see suvi. Kui paljud inimesed ütlevad, et neil ei ole trenni jaoks aega ja eelnevalt pole ma kunagi neid inimesi mõistnud, kuna mina olen alati selleks aja leidnud ja trenni nautinud, siis praegu ma hakkan neid inimesi mõistma. Ma pean häbiga tunnistama, et juba kolmandat päeva järjest ei ole ma jõusaali jõudnud ja homme on pühapäev ning siis on jõusaal kinni. Minu viimased kolm päeva on möödunud nagu hullumeelne mööda Eestit trippides. Neljapäeval oli vaja jõuda Haapsallu, et minna kutsikaid vaatama, selle jaoks hakkasime kohe hommikupoole Muhust liikuma, saime küüdiga Ristile ja sealt edasi ootasime bussi, et Haapsallu saada. Sama päeva õhtul pidime veel Danieli Virtsu ära viima, et ta saaks tulla muhku kohvikut avama järgmisel hommikul. Ise kihutasin Tallinna suunas ja keskööks olin Tallinnas.
Järgmisel päeval hakkas kell 7 hommikul trall pihta, mul oli vaja jõuda koju ja poodi ja siis uuesti Haapsalust läbi ning sama päeva kella kuueks olin lubanud ennast Muhus pulma appi. Täna hommikul oli plaan minna enne kohviku avamist jooksma, aga organism lihtsalt ei olnud selleks võimeline, et nii vara kohe jälle kõmmutama hakata. Hea, et me kohviku üldse suutsime avada... Kohe peale kohviku kinnipanemist on meid tellitud samasse pulma jätkupeole burkse tegema, seega jõusaali juba kolmandat päeva järjest lihtsalt ei jõua. Ma olen sellepärast jumala paanikas ja tekitan endale ainult stressi juude. Nagu seda stressi praegu vähe oleks, kogu kohviku pidamine on meie õlul ning vastutusel, meie palkame inimesi, koostame töögraafikuid, maksame palkasid jnejne. Kohe kui mingi mure on siis pöördutakse meie poole ning isegi meie ainukestel vabadel päevadel ei saa me puhkust. Lisaks peame me jõudma ka vahepeal Tallinnasse ja vanemate juurde ja vanavanematele külla ja no lihtsalt ei jõua. Samal ajal pean täpipealt jälgima oma toitumist ja ringi liikudes pidevalt nuputama ja ettevalmistama oma sööke. Isegi lihtsalt söögitegemiseks ei ole piisavalt aega, seega on päris raske hoida oma toidulaud väheste kalorite piires ja võimalikult tervislikuna.

Kui lihtsalt ei ole aega süüa teha

Ahvatlused vanaema juures - katsu sa vanaemale selgitada miks sa kooki ei võta ja moosisaia ei söö

Minu tavapärane hommikusöök

Õhtuks kerge kanasalat nektariini ja seemnetega, kõrvale smuuti

Kuidas hessis ellu jääda ilma burksita :(
Kuigi olen ka enne oma toitumist jälginud, toitu kaalunud ja kõike täpipealt üles märkinud, siis ma reaalselt ei saa aru miks mul praegu nii raske seda teha on. Ma ei tea kas asi on selles, et ma enam ei tee seda ainult enda jaoks vaid reaalselt esindan Kiivika tiimi Eesti Meistrivõistlustel ja sellega tuleb lisa pinge või selles, et kuna tahan kõike perfektselt teha, siis olen oma toidulaua teinud nii tervislikuks kui võimalik ja kõik "cräpi" oma toidulaualt eemaldanud. Kõik need kolm nädalat, mis praegu olen dieedil olnud, pole ma söönud mitte ühtegi šokolaadi, kooki ega krõpsu, isegi kui saaksin selle oma makrotesse ilusti paigutada ja saaksin samal päeval ikka kõik vajaliku valgu ja rasvakoguse kätte. Arvasin, et kui toitun nii puhtalt kui võimalik, siis saan rohkem süüa ja kõht on kenasti kogu aeg täis. Eks see vist tegelikult olekski nii, kui mul lihtsalt oleks aega, et mõelda erinevaid retsepte ja toitu ettevalmistada. Hetkel on aga seis selline, et kõht isegi ei ole tühi, aga meeletud isud on, mis tuleneb arvatavasti sellest, et olen selle kõik enda jaoks ära keelanud. Kui enne olen oma toitumisel järginud "if it fits your macros" reegleid, siis seekord olen samatähtsaks seadnud ka toidu kvaliteedi ja tervislikkuse. Praegu olen hakanud oma otsuses veidi kahtlema ja mõtlen, et peaksin selle sama põhimõtte järgi toituma, mis enne olen teinud. "If it fits your macros" tähendab seda, et kui sa saad oma päevase valgu, rasva ja süskari protsendid ja grammid täpselt eesmärgikohaselt täidetud ja tasakaalu, siis ei ole vahet millisest toidust sa need saanud oled. Sel viisil saad rahuliku südamega lubada endale vahel mõne jäätise või šokolaadi, ilma, et see sulle kuidagi halvasti mõjuks. Suure tõenäosusega hakkan uuesti jälle seda põhimõtet jälgima. See ei tähenda aga seda, et üritan nüüd rämpsuga hakata oma päevavajadusi täitma, vaid lihtsalt seda, et vahel endale midagi teistsugust preemiaks lubada.

Õhtusöögiks grillitud kana muhu leival, saaremaa naturaalne limps, kiivi ja nektariin

Kui toitumisega on vaimselt päris palju probleeme, siis kaalunumber on hetkel täpselt graafikus, kolmanda nädala lõpuks pidin kaaluma 60,5 ja see number on mul juba käes. Kui arvestada, et tegelikult alustasin umbes 63kg pealt, tänu oma dieedi eelsele šokolaadidieedile, siis olen kaotanud juba üle 2,5kg. See annab mõnusalt motivatsiooni juurde ja näitab, et asi töötab. Ükskõik kui raske see tundub ja on, siis ma arvan, et keegi ei kujuta ette kui suure huviga ma juba ootan lõpptulemust. Nädala algul sai fitcampi raames osa võetud ka esimeset poseerimistunnist, kus lihviti mu poose, näidati kuidas poose vahetada ning tutvustati laval liikumist. Täiesti uskumatu kui raske on lihtsalt kõndimine. Poleks selle peale tulnudki, aga samal ajal kontrollida kehahoiakut, näoilmet ja õige pikkusega sammu hoida, mõeldes kogu aeg mis poosid sind ees ootavad, on pagana raske. Samas oli juba selle ühe trenni lõpus näha meeletut arengut ning tuju oli laes. Lisaks sain veel Otilt hunniku valgumaterjali, alustades batoonidest ja puddingutest ja lõpetades valgupannukate mixiga. Fitcamp 2016 särgi sain ka ilusti selga.


Kogu selle tohuvapohuga on küll kohutavalt stressirohke olnud ja vaimselt kohati päris raske, aga sellest hoolimata ei ole kordagi motivatsioon langenud. Tean kindlalt, et tahan selle ära teha ja eks siis sügisel näeb kui hästi või halvasti ma sellega hakkama sain :)


Annaliisa.

Laupäev, 16. juuli 2016

Kuidas cut-i ajal 4000kcal süüa ehk 145km rattaseljas

Juba väiksest peale on mul olnud ahvatlus teha sõit Saaremaale just rattaseljas, aga kuna keegi pole kunagi mu lolli ideega vedu võtnud, siis siiamaani oli see teostamata jäänud. Õnneks suutsin ma Danielile siiski augu pähe rääkida ja nõnda mööduski terve meie kolmapäevane päev rataste seljas. Alustasime Nõmmelt ja sihtpunktiks oli Nautse küla Muhu saarel. Startisime kohe hommikul, natuke enne ühteteist ja alles õhtul, natuke peale kaheksat, olime kohal. Meie eesmärgiks ei olnud midagi aja peale teha, vaid lihtsalt see distants läbida ja sihtpunkti kohale jõuda, seega tegime teepeal ka küllaltki palju pause. Kotid olid täis erinevaid valgu- ja energiabatoone ning snäkke, mida joogipauside ajal nosisime ja korralikuma lõunapeatuse tegime Birgiti Trahtris.


Seitse tundi ja nelikümmend neli minutit oli siis puhas rattaseljas veedetud aeg, pause arvestamata. Juba kuskil 30-40 kilomeetri juures oli tagumik kange ja hakkasid arvutama, et millal me lõpuks üldse kohale jõuame. Kilomeetriposte oli algul küll põnev jälgida ja ise arvutada, et millal järgmises sihtpunktis oleme, kuid pikapeale muutus see lausa ahistavaks. Vändates oma arvates ligi kümme minutit vastutuult ja üks hetk avastades, et terve see pingutus ja kõigest 1km selle ajaga läbitud, vot siis võttis ikka vihale küll. See on üldse täiesti uskumatu, kuidas see tuul terve tee meile täiesti vastu oli. Ilma naljata, vahepeal oli raske 15 km/h sees hoida, sest lihtsalt ei liikunud edasi. Ega see kerge ei olnud ja arvatavasti teist korda ei teeks, kuid igal juhul lahe seiklus mis ette võtta.


Puhtalt sellepärast oli see kõik seda väärt, et kui muidu pean võistlusteks ettevalmistuse jaoks praegu oma kaloreid hoidma umbes 1800 kanti, siis selle päeval sain rahuliku südamega ligi 4000kcal süüa ja olin ikka veel tegelikult kaloritega defitsiidis.


Hommikune kalorite laadimine - Mamma pannkoogid maapähklivõi ja toormoosiga, kõrvale veel valgusheik lisaks

Lisaks tuule trotsimisele ja lihaste kangusele, olid tagajärgedeks veel väsinud randmed, valus tagumik ja korralik päikesepõletus. Millegipärast ei tulnud selle pealegi, et ennast päiksekreemiga määrida, sest ilmateade oli lubanud suhteliselt vihmast ja pilvist päeva, kuid tegelikkuses vihma saime vaid paar väikest sahmakat ja enamus ajast paistis siiski päike. Lihasvalu ja väsimus kadus jalgadest tegelikult juba järgmisel päeval, kuid jõusaalis jalgu treenida peale sellist sõitu, isegi 2 päeva hiljem, on tunduvalt raskem.

Õnnelikult sihtpunktis
Üks õige sportlase päevitus

Kokkuvõttes, ei kahetse ma midagi, kuid pean tunnistama, et see oli raskem kui oskasin ette ennustada. Kuna enne on ka rattal pikki distantse läbitud, siis mõtlesin, et mis need 10-20 lisakilomeetrit ikka teevad, aga ikka tõsiselt raske oli vahepeal. Ei tea kas asi oli vastutuules ja kohati halbades teetingimustes, või tõesti mõjutab vaimselt see nii palju, kui tead, et pole enne korraga nii palju sõitnud ja nüüd pead selle läbima. Sellegipoolest on alati tore uusi väljakutseid vastu võtta ja jään ise ka huviga ootama, mis kinnisidee mul järgmisena pähe tuleb.

Annaliisa.

Pühapäev, 10. juuli 2016

How to survive without chocolate

Esimene nädal kuueteistkümnest on edukalt läbitud. Ütleme nii, et see oli arvatust palju raskem. Olen enne ka päris pikalt vahepeal oma toitumist jälginud ja samamoodi oma toitumist piiranud, kuid praegu suvel koos sõpradega aega veetes ja väljas käies, on ausaltöeldes raske. Ainuke viis kuidas ma kindlalt oskan oma kaloreid ja makrosid kontrollida, on toitu gramm-grammi haaval myfitnesspali sisestades. Siis saan täpse ülevaate, kas olen saanud piisavalt valku, piisavalt vitamiine ja kiudaineid, samalajal jälgides, et kalorid püsiksid täpselt ettemõeldud numbri all. Sellest lähtuvalt pean enamus toitu kindlalt ise valmistama, kui ise olen toidu teinud, siis tean täpselt mis ja kui palju seal sees on ja kui vaja siis kaalun kõik ära. Tänu sellele olen teinud enda jaoks reegli, et väljas söömine on lubatud maksium kord nädalas, kuna kunagi ei tea kuidas see toit valmistatud on ja mis sinna täpselt sisse on pandud. Õnneks poodidest erinevaid valmistoite ostes, on enamusel juba toiteväärtus ilusti peal ning kui on parajasti kiire, siis saab alati poest midagi kaasa rabada ja ei pea muretsema, et fitnesspali midagi valesti sisse kandsid.

Kõik see toidu vamistamine ja kokkamine ja arvutamine ja möllamine tegelikult ei hirmuta mind ja ma saan sellega suurepäraselt hakkama, kuid asi on miljon korda lihtsam, kui saad seda teha kodus, oma tavapärases rutiinis ja omaette. Olles aga suvel pidevalt liikvel ja liikudes erinevate sõpradega ringi, on paratamatu, et satute erinevatesse kohtadesse sööma ja toidutegemise võimalus sageli puudub. Juba oma esimesel cut-i nädalal pidin üle elama, kuidas mind viidi hesburgerisse, restorani sünnipäevapeole ja niisama välja sööma. Rääkimata jalkaõhtutest, kus kõigil krõpsupakid käes ja laud muud head-paremat täis. Ma reaalselt ei jaksa enam inimestele seletada, et miks ma seda ei võta ja miks ma toda ei võta ja miks ma seda nii rangelt kõike jälgin jnejnejne. Ma ausõna ei jaksa. Ma teen seda enda jaoks, ma võtsin midagi pähe ja nüüd ma tahan selle ära teha. Tegelikult korralikult süüa tehes ja nutikalt tooraineid valides, saab ka cut-il väga edukalt süüa suuri toidukordi ja teised ei pruugi arugi saada, et sa mingit oma dieeti järgid. Aga nii lihtne on see vaid juhul, kui alati ise selle toidu valmistad. Õnneks on kõik mu lähedased sellest aru saanud ja üritavad mind mitte ahvatleda erinevate roogadega ning mõistavad, kui istun lauas oma toiduga.

Kõige raskem minu jaoks on loobuda magusast. Ma armastan vist absoluutselt kõike, mis on magus. Kuna ma oma ettevalmistusperioodil päris šokolaadi näost sisse ei tohi ajada, siis olen leidnud enda jaoks sobivaid alternatiive, millega oma magusaisu rahuldada. Ma ei tea, kas õnneks või õnnetuseks, aga ma armastan erinevaid valgu tooteid. Kõikvõimalikud batoonid ja valgusheigid on peaaegu sama head kui šokolaad.

Sellepärast olen täiendanud oma batoonivarud ja kui magusaisu peaks kimbutama, siis on nad mul alati võtta. Fast šokolaadipuding on super hea koos värskete marjade ja kamapallidega ning on saanud üheks mu lemmikuks vahepalaks, mis annab suhteliselt vähe kaloreid, aga samas korralikult valku. Samuti ka "Oti kohupiim" ehk valio pro feel valgu-kohupiimad, kui lisada sinna veel marju või rosinad, siis aitab magusaisu korralikult leevendada ning täidab ka kõhtu ilusti.

Soolastest toitudest on hetkel mu lemmikuks lihtsalt praetud köögiviljad koos muna ja kanaga. Kodujuustu isu mul millegipärast hetkel ei ole. Meeletu isu on aga pasta järele, hullult tahaks ühte suurt kausitäit juustuga kaetud, mõnusalt koorest kana pastat, rääkimata lasanjest ja pitsast ja pelmeenidest jnejne. Isud on mul lõpmatud, loodan, et suudan neile ka vastu panna järgmised 15 nädalat. Eks kui mul nüüd rohkem aega jälle tekib, siis hakkan nuputama erinevaid põnevaid retsepte, mida rahuliku südamega süüa saan. Ei ole ju mingit mõtet lihtsalt kana ja köögivilju nüüd kuni oktoobrini süüa. Valik on lai ja arvan, et alustan lillkapsapõhjaga pitsast ning millalgi teen kindlasti ühe valgu šokolaadikoogi. Kuna aga praegu kogu aeg millegipärast nii hullult kiire on, et isegi poodi korralikult ei jõua, siis jätkan oma basic cut-i toitudega.





Täna oli meil siin Muhus umbes 4kg soku liha üle ning otsustati, et sellest tehakse õhtul kogu perele burgereid. Oi kuidas ma oleks ka neid tahtnud, aga jällegi, kuna täpset burgeritaigna toiteväärtust ma ei teadnud, siis ei hakanud riskima ning mulle tuli eraldi kana burks tumeda ciabatta leiva vahel.

Tagaplaanil paistavad õiged burgerid

Kui toitumine on minus väga vastakaid tundeid tekitanud ning vahepeal olen mõelnud, et kas see kõik on seda väärt, siis trennis on jällegi super tunne. Ma ei tea kas see on võimalik aga mulle juba tundub, et mu õlgu on rohkem näha ja kõhulihased oleks nagu ka rohkem väljas. Alati on hea kui peeglisse vaadates ise mingit muutust tajud, annab motivatsiooni juurde.


Minu truu kaaslane absoluutselt kõiges ;)

Loodan, et järgmised nädalad on juba lihtsamad ja et mu ümber ei ole nii palju ahvatlusi nagu sellel esimesel nädalal :P

Annaliisa.

Teisipäev, 5. juuli 2016

And so it begins

Aeg on jõudnud nii kaugele, et eilsest algas minu tõsisem ettevalmistus sügisesteks võistlusteks. Kuueteist nädala pikkune teekond, et jõuda lavavormi. Külmkapist lendasid välja kõikvõimalikud maiustused ja kiirtoit, mida vahepeal sai nauditud, ning need asendusid kana, munade, kodujuustu, kohupiima ja aedviljadega.

Dieedile eelnev nädalavahetus nägi just nii välja

Pühapäeval sai aga võtta veel viimast ja nautida sõpradega mõnusat burgeri-grilli. Suured mahlased pihvid, koos isetehtud kastmete, ohtra juustu, peekoni ja sibulaga, parajalt krõmpsu mitmevilja kukli vahel -viisid lausa keele alla.

Ilm polnud küll kõige kenam, kuid see ei takistanud meid, kui tõelisi burgerigurmaane, võtma sellest viimast. 

Nädalavahetusel sai ka minu pisike venna juba nelja aastaseks! Tähistasime seda ohtrate kingituste, grill-liha ja muidugi koogiga. Kook oli mu empsi tehtud küpsisekook ning sellele oli peale kleebitud Ossu vaieldamatu lemmiku, Pikne McQueeni, pilt.


Tänu kõikidele nendele viimastele nautimistele ja vabaks laskmisele, suutsin vaatamata suurele hulgale liikumisele, võtta ligi kilo juurde. Algul viis see mind täiesti endast välja, kuid tean, et selline kaalutõus on ajutine ja kohe kui jälle korralikult söömist jälgima hakkad, kaob see justkui iseenesest. Juba eilsega võrreldes on pool sellest kadunud, kuigi olen alles ühe päeva oma dieedil olnud, niiet muretsemiseks põhjust ei ole.


Motivatsioon on laes ning siht on silmeees, mitte mingit rajalt kõrvale kaldumist ja isudele allaandmist mul plaanis ei ole. Kui ma midagi ette võtan, siis ikka täie hinge ja pühendumusega, pole mõtet poolikult midagi teha - kui juba, siis juba.

Varsti lisan siia rohkem pilte ja infot oma toidulaua ning foodprepi kohta, erinevaid cut-i retsepte ja muid muljeid. Hetkel sean aga sammud Orissaare jõusaali poole :)

Annaliisa.



Reede, 1. juuli 2016

Liigutame palju ja sööme veel rohkem

Olen eluaeg olnud inimene, kes ei suuda kaua paigal püsida. Kogu aeg tahaks nagu midagi teha ja imelik on niisama passida. Liikumine oma erinevate vormidega on alati olnud minu elus tähtsal kohal, olgu selleks siis matkamine, jooksmine, rullitamine, võrkpall või muud tiimimängud ning niisama jalutamine ja ringi kondamine. Tihti meeldib mulle erinevaid vahemaid läbida rattaseljas või hoopiski jalutades, mis Danielit just väga ei rõõmusta. Eelmine suvi vedasin ta rattaga Muhust Kuressaarde ja tagasi ning kokku sai ühe päevaga läbitud ligi 125km. Samuti ei valmista meile mingit probleemi praegu Muhus viibides õhtuti Orissaare jõuksist koju jalutamine. Sellest tuleb umbes 9km pikkune jalutuskäik, aga väga mõnus on peale trenni õhtul värske õhu käes liikuda.

Ka sellel nädalal ei suutnud me jõuksivabal päeval rahulikult puhata ning kuidagi lõpetasime me tenniseväljakul. Tennis on minu jaoks midagi täiesti uut, sain esimest korda elus reketit käes hoida ja ennast milleski uues proovile panna. Algul oli jube raske reketiga pallile pihta saada ja siis, kui pihta said, lendas pall sellise hooga väljakult minema, et pärast oli raske seda üles leida. Lõpupoole olid löögid vähe rohkem vaoshoitud ja juba suutsin veidi ka sihtida.


Esmamulje tennisest on väga positiivne, mõnus kardio jõutreeningute vahele ning kindlasti võib mind  tulevikus veel tenniseväljakul kohata.

Liigutada mulle meeldib ja trenni ma ei karda, kuid veel rohkem meeldib mulle süüa ja süüa teha. Viimasel ajal on mul kohutav magusaisu ja selline tunne, et mu kõhtu lihtsalt ei ole võimalik täita. Kuna esmaspäev on juba nii lähedal ja sellest hetkest pean kaloritega defitsiidis olema ja puhtamalt sööma hakkama jälle, siis praegu võtan veel viimast ja naudin kõike head, mis mulle pakutakse ja mida kokata tahan. Ma olen endale praegu enne lähenevat dieeti kogemata hoopis ühe nädala pikkuse "bulki" teinud, sest ma reaalselt söön ohjeldamatult, võtan veel viimast kõikidest kohukestest, küpsistest, koogikestest ja jäätisest. Lisaks magusale on mu suureks nõrkuseks grill-liha ja ribid. Ma võiksin toituda puhtalt šokolaadist ja ribidest ning ma oleksin seitsmendas taevas.


Päris südamerahuga ma seda nädalast cheati nautida aga ei saa, sest muretsen, et siis stardikaal jälle suurem ja peab kokkuvõttes rohkem alla võtma. Samas tean, et kui ma niikuinii lähen nii pikaks ajaks dieedile, siis on pigem hea, kui praegu veel viimast võtan, oma isud täis laen ja siis sihikindlalt lõpuni vastu pean. Ega ma täpselt ei tea, kuidas see nädal aega täiesti vaba toitumist ja oma isudele järele andmist mu hetkevormi mõjutavad, kuid kui aus olla siis jõusaalis raskused liiguvad ja enesetunne on super, nii et liigset paanikat ma ei külva.

Eks ma siis naudin siin oma viimaseid cheat päevi ja järgmine nädal saab ennast jälle tõsisemalt kätte võtta. See defitsiidis söömine mind eriti ei hirmuta, kuna kui arvutada mu päevakaloraažile veel lisaks jooksud ja jõusaalitreeningud, siis korralikku toitu süües saab päris suuri portse endiselt veel süüa ja isegi erinevaid snäkke nautida. Iseasi kuidas ma suudan loobuda kõikidest šokolaadidest ja muudest ahvatlustest, kuid kui kindel siht silme ees, siis olen kindel, et minu sisemine kangus ei lase mul rajalt kõrvale kalduda.


Annaliisa.