Enam tagasiteed ei ole

Usu või ära usu, aga juba täpselt kuu aja pärast istub üks nälginud, rampväsinud, kulunud lavameigi ja sassis soeguga tüdruk, ühes käes shokolaaditahvel ja teises pudel šampust, uhkelt oma diivanil ja ohkab kergendatult. Selleks hetkeks on kõik juba seljataga, kõik kolm lavadebüüti ja võistluseelne dieet on alistatud. Oi see viimane kuu tõotab minna kiiresti ja märkamatult ongi käes see hetk, mille nimel on kuid ja kuid rasket vaimset ja füüsilist vaeva nähtud. Kõik see nälg, ärevus ja treenimine tasuvad end lõpuks ära ja on aeg seda tulemust teistele näidata. Oleneks see siis kõik ainult vormist, oii-eiii, oma suurepärase vormi võid sa halva esitusega nagu niuhti ära kaotada. Lavaline enesekindlus, poseerimise korrektsus, pooside üleminekud, loomulik kõnnak, naiselikkus, rääkimata lihtsalt julgusest esineda ja lavale minna - kõik need faktorid mängivad ülimalt olulist rolli ja katsu sa kõigele sellele keskenduda ja paari minutiga endast absoluutselt kõik anda ja kohtunikele muljet avaldada. Kõige enam kardangi seda, et lihtsalt lavahirmust lööb pea täiesti tühjaks ning ei oska laval kuidagi käituda. Eks ma olen üks pabistaja ja ülemõtleja ka ja tegelikult ei tohiks ma niimoodi ette mõelda, liikumine on mul kõik läbi harjutatud ja pean lihtsalt kujutama ette, nagu teeksingi trennis seda.

Aga paanika on asjakohane, sest juba ÜLEHOMME astun ma elus esimest korda lavale ja panen ennast täiesti uuel viisil proovile. Tallinna meistrivõistlused fitnessis, siit ma tulen! Naiste bodyfitnessis on osalejaid neli ja loodan, et nad siis kõik peajagu paremad ei ole. Võistluste mõttes on see rohkem selline kogemuse ja harjutamisvõistlus. Õige ja teravam lavavorm on planeeritud alles Riia võistluse ja eelkõige Eestikate jaoks.

Sixpacki kontroll peale lõunasööki :P

Eile sain kokku ka treener Kiivikaga ning rääkisime läbi kõik täpsemad plaanid ja eesmärgid. Lähitulevikust siis nii palju, et täna tegin kerge sellise pumpava õla-selja-kõhu trenni, reedeks on planeeritud puhkus ning kerge süskarite laadimine ja laupäeval astungi juba võistlustulle. Arutasime läbi võistluseelse hommiku ja lõunase toitumise ning üldise korralduse. Paika tuleb veel panna võistluspäeva täpne ajakava (soeng, grimm ja meik). Sama päeva õhtusse on lubatud mulle kõikide söögi-joogi isude täitmine, niiet jäätise- ja pitsaõhtu it is! Pühapäeval tuleb seetõttu jälle süskarid korraks maha tõmmata, kerget kardiot teha ning kehale puhkust anda, et uuel nädalal jälle uue hooga alustada.

Kaalugraafikust rääkides sai kokku lepitud, et jätkame käsil olevat dieeti kuni Riia võistlusteni ehk kuni sinnani üritame endiselt iga nädal pool kilo mul kaalust alla saada ja jõuda 54kg juurde. Ma ausalt öeldes enam ise ka ei tea kust see kaal üldse veel minna saab, aga ju ta siis kuskilt peab minema. Kõik riided on niikuinii suured juba. Käesoleva nädala lõpuks on kaalul vaja näha numbrit 55,5. Paar päeva olin juba püsivalt 55,6kg peal, aga täna hommikul oli ees jälle 56kg. Eks ta mul siuke hüplik ole ning liigset paanikat enam mulle see ei tekita. Olen aru saanud, et nii mu keha töötabki ja tean, et patustanud ei ole, seega küll ta jälle varsti madalamaid numbreid näitab.

Ei hakka meelega eilseid vormipilte panema, keda piisavalt hetkevorm huvitab siis saate juba ülehomme umbes kella nelja paiku oma silmaga mu üle vaadata, sest umbestäpselt sel ajal ma lavale astun.

Homme lähen teen spartas veel iseseivalt ühe poseerimistunni ja ega muud polegi enam. Loodan, et närv peab vastu ja ootan juba huviga mis emotsioonid mind seal valdavad. Seniks aga püsige terved ja näeme laupäeval :)

Annaliisa.