kolmapäev, 24. august 2016

Kaalulangusest ja ajaplaneerimisest


Ja nii ongi! Kui muidu tavakaalus olles kogu aeg mõtled, et oi milline ma näeks välja madalamal kaalul ning et siit-sealt võiks peenem olla, siis lõpuks kui sa sinnamaani jõuad, ei taju sa enam miks see sulle enne nii oluline tundus. Muidugi on tore näha ennast madalamal rasvaprotsendil ja teha pilte, kus on perfektne sixpack kõhupeal näha, kuid tavaolekus ei ole see üldse nii põnev ja ihaldusväärne, kui see enne mulle tundus. Olles pikemalt jälginud erinevaid fitnessi maailma tegelasi, leidsin ennast pidevalt nende pilte vaatamas ja nukrutsemas, et tahaks ka sellist kõhtu ja selliseid jalgu jnejnejne. Ma ju teadsin, et päriselus ja tavaolekus nad kogu aeg sellised välja ei näe, kuid siiski oli suur soov enda keha ka samamoodi proovile panna. Nüüd, mil saan vabalt enda kehast teha samasuguseid pilte, kanda rahuliku meelega XS suuruses riideid, siis tegelikult ei paku see mulle mingit naudingut ja ikka on asju millega ma rahul ei ole. Ma ei ole kunagi oma keha vihanud, vastupidi - olen alati olnud rahul oma vormi ja treenitusega, kuid ükskõik millises kaalus ma ka ei oleks, ikka leian ma midagi mis häirib või võiks teistmoodi olla. Seega tekib küsimus, et miks ma ei võiks olla rohkem oma mugavustsoonis, süüa oma isude järgi ja olla endaga rahul hoopis 4kg raskemana. Arvan, et tegelikult tunneksin ennast tunduvalt õnnelikumana ja ei peaks ennast kuidagi piirama. Ärge saage must valesti aru, ma ei ürita sellega öelda, et olen suure vea teinud, et sellel dieedil olen ja võistluseks vamistun, pigem olen just hästi sihikindel ja tahan selle asja lõpuni teha ning saavutada veelgi madalama kehakaalu ja vormi, millega laval särada. Lihtsalt üritan sel teekonnal säilitada kainet mõistust, et see kõik on ajutine ja ei peagi sellesse kaalu jääma. Kaalulangetamine tundub ju naise mõistuse jaoks loogilisem kui sihilikult kaalu juurde võtmine. Ilmselge on aga see, et oma võistluskaalu ma pean säilitama ainult nädalakese ning peale seda on loogiline ja vajalik kaotatud kilosid vaikselt hakata tagasi sööma. Sellest olenevalt on oluline, et mu kaine mõistus jätaks meelde, et olen 60kg juures super rahul oma kehaga ja võin rahulikult sinna tagasi liikuda.


Hetkel kaalun ma 58kg ja lavakaaluni on umbes 3-4kg minna. Selle jaoks on mul veel parajalt aega, esimesed võistlused toimuvad kahe kuu pärast. Söön endiselt 1800 kcal päevas ning kuigi olen niikuinii päevas keskmisest aktiivsem ja liigun palju, siis olen hakanud ka rohkem lisakardiot tegema, et kaalu langust säilitada. Kaalunumber kippus kohati seisma jääma ning paanika oli kerge tekkima, kuid tuleb välja, et mu kaal langebki väga hüplikult ning täiesti normaalne nähtus on kaaluda järgmisel päeval kilo rohkem, kui enne, kuigi kaloraaž igapäevaselt sama.


Sel ajal kui ise jändan siin oma ettevalmistustega, teen usinasti trenni, jälgin 100% oma toitumist ja valmistun võistlusteks, on mulle eriti silma jäänud noored tibid ja isehakanud tervisliku eluviisi spetsialistid, kes väidavad, et kui inimene trenni jaoks aega ei leia, siis on ta nõrk, ei oska aega planeerida ja ennast käsile võtta. See teeb haiget ja riivas eriliselt silma, sest ma tean praegu omast käest, kui palju tervislik toitumine ja korralik 5x nädalas trenn aega võtavad. Minu jaoks on trenni jaoks aja leidmine veel lihtne, sest minul ei ole hetkel tööd, lapsi, meeletus koguses majapidamistöid ja kõike mis suurema pereeluga kaasneb. Ma ei saa aru kuidas noored tibid saavad selles osas sõna võtta ja avalikult laimata näiteks emasid, kelle hommik algab pool seitse, et seada lasteaia jaoks lapsed valmis, teha hommikusöök, viia lapsed lasteaeda, seejärel ise tööle kimada, kaheksa tundi tööl veeta, uuesti lasteaeda lapsele järele minna, väsinuna koju jõuda ning kodus pühendada ennast veel lastele, kes tähelepanu tahavad, mehega aega veeta, süüa teha, samal ajal maja korras hoida, pesu pesta jnejne. Kuidas te julgete sellistele täiskohaga emadele öelda, et nad on nõrgad ja ei suuda ennast käsile võtta? Ja sellises olukorras ei ole ainult emad, vaid kõik täiskasvanud, kes pereelule pühenduvad ja tegelikult ka õpilased, kes kooli ja töö kõrvalt lihtsalt puhtfüüsiliselt ei jaksa. Alati ei ole võimalik leida seda aega, trenn ei ole elus kõige tähtsam ning kui minul oleks kunagi valida pere ja trenni vahel, siis alati ilma küsimuseta seaksin pere esikohale. See ongi põhjuseks, miks ma bodyfitnessit proovin just praegu, sest hetkel on mul veel selleks aega ja keegi ei pea minu valikute pärast kannatama ja tähelepanust ilma jääma. Ma tean, et sageli on asi kättevõtmise küsimuses, kuid seda tõesti siis, kui valikus  on kas trenni minek või diivanil aja surnuks löömine, kuid üritage mõista, et paljudel inimestel tegelikult ka ei ole aega, et trenni jõuda.

Õnneks on minul viimasel ajal siiski rohkem aega olnud ning olen ilusti kõik vajalikud trennid ära teinud. Isegi kutsikas, kes hetkel kõik meie tähelepanu saab, ei ole kuidagi seganud meie trenniskäike, tema saab meid nii kaua kodus oodata ja uusi pättusi välja mõelda. Järgmine nädal hakkab meil TTÜ-s tutvumisnädal ning siis peab ta juba rohkem üksi kodus hakkama saama. Bodyfitnessi ettevalmistusest veel nii palju, et tellisin oma võistlusbikiinid ära! Ootan nii suure huviga juba milline see lõpptulemus tuleb, bikiinid peaksin kätte saama septembri keskel. Kingasid ei ole veel vaatama jõudnud, kuid kindlasti üritan ikka jõuda sinna, et saaks varakult harjutada kõndimist.

Ükskõik kui palju negatiivseid emotsioone või tujukõikumisi kogu see ettevalmistus minus esile ei tooks, siis tegelikult on ikkagi positiivset palju rohkem. Nüüd on ainult 60 päeva veel minna ja ongi käes see hetk, kui esimest korda lavale saan astuda. Iga läheneva päevaga tundub see aina ebareaalsem ja ma siiani ei usu, et ma päriselt ka teen seda. Eks sellel hetkel saan lõplikult teada kui väga see kõik ennast ära tasus. Isegi kui ma sel hetkel otsustan, et enam kordagi seda läbi ei taha teha, siis olen 100% kindel, et kahetsema ei hakka ma seda kunagi.

Annaliisa.

kolmapäev, 17. august 2016

Toit ja toitumine

Kes vähegi minuga on kokku puutunud, teab kui väga ma toitu armastan. Mulle meeldib toidu juures nii selle tegemine kui ka toidu enese nautimine. Alati on põnev katsetada uusi retsepte, neid tegemise käigus omanäolisemaks muuta ja siis lõpptulemust oodata. Ka väljas söömine on minu jaoks omamoodi hobi. Huvitav on käia uutes kohtades, proovida uusi roogi ning pärast jälle oma igapäevamenüüd selle arvelt rikastada. On üsna vähe asju mida ma absoluutselt ei söö ja nendeks on peamiselt erinevad molluskid ja karbid, oliivid, seened jms aga kõikvõimalikud pastad ja pitsad ja burgerid, hautised ja praed, lasanjed ja pirukad, ja supid... Ma võiks seda listi veel homseni siin kirjutada, kuid vaatamata sellele soolase kogusele, on mu eriliseks nõrkuseks ikkagi magus. No ei saaks ma ilma magusata hakkama, tõesti ei saaks. Ma täiesti usun, et mul on kaks magu, millest üks on spetsiaalselt magustoidu jaoks, sest ükskõik kui palju korralikku toitu ma ka ei sööks, ikka on mul ruumi ja isu magusa jaoks.
Kuna hetkel käimasolev võistluseelne dieet oma 1800 kcal-i sisse just väga palju magusat ei mahuta, siis tuleb pea tööle panna ja nuputada magusavajaduse täitmiseks tervislikumaid alternatiive. Just nõnda sündiski tervislik valgukohupiimakook, mille koostis ja tegemine oli imelihtne:

  • 4muna
  • 216g õunaviile
  • 300g alma vanilli kohupiimakreemi
  • 200g alma rasvavaba kohupiimakreemi
  • 30g fast whey+ šokolaadi valgupulbrit
Segasin kokku valgupulbri, munakollased ja kohupiima, samal ajal vahustasin munavalge ja segasin aeglaselt kohupiimasegusse. Lisasin õunaviilud ning panin 200 kraadi juures umbes 25ks minutiks ahju küpsema. Tulemus oli selline:


Pool tervest sellest koogist andis kõigest 509 kcal, millest 49,8g oli puhas valk, 39,3g süskar ja 16,5g rasv.

Hommikust magusaisu on kõige lihtsam leevendada banaanipannukatega. Lömastad lihtsalt kaks muna ja suure banaani ning viskad saadud segu pannile. Serveerid suvel värskete marjadega ja super hommikusöök.

 
Tegin topletkoguse, et jätkuks kahele ning üks ports annab kõigest 290kcal, millest 15,5g valku, 28,4g süskarit ja 9,4g rasva. Tavaliselt lisan segule ka ühe scoopi šokolaadimaitselist valgupulbrit, kuid antibiootikumikuur ei lubanud hommikuti piimatooteid tarbida ning seekord jäi ära tänu sellele.

Hommikuks sobib muidugi ka väga hästi puder. Eriti puder, kus piima asemel on kasutatud munavalget. 

  • 50g kaerahelbeid
  • umbes 300-400ml vett
  • 200g munavalget
  • 125g maasikaid
  • 105g vaarikaid
  • 60g banaani
  • pool teelusikat kaneeli
Lasin kaerahelbed veega keema, kui piisavalt pehmed, lisasin munavalge ning keerasin kuumust maha. Segasin kuni munavalge muutus tahkemaks ning jätsin kaheks minutiks niisama kaanealla seisma. Serveerides katsin pudru maasikate, vaarikate, banaani ja kaneeliga. Mesi ja maapähklivõi sobiksid ka siia ideaalselt, aga sain piisavalt magusust banaanist kätte.
Suur kausitäis putru, koos marjadega, andis 421kcal, millest 31g valk, 63g süskar ja 4g rasv.

Eks ma neid magusaid retsepte katsetan veel palju, kuid vahepeal suutsin oma tegemistesse mahutada ka ühe soolase retsepti. Nimelt ei olnud ma kunagi varem teinud lillkapsapõhjaga pitsat, ning kuna oli  minek kahepäevasele Läti tripile, siis mõtlesin, et oleks ideaalne seda snäkiks kaasa teha.

Minu lillkapsapitsa põhja koostis:
  • 300g riivitud lillkapsast
  • 1muna
  • 28g Saaremaa juustu
  • Sool/Pipar
Pitsakate:
  • 122g Uncle bens sweet and sour kaste
  • 102g Panzani napoletana tomatikaste
  • 60g Mozzarella
  • 106g Paprika
  • 180g Nõo pitsakate
Põhja valmistamiseks küpsetasin riivitud lillkapsast 175 kraadi juures 12 minutit. Ahjust välja võttes kurnasin sealt liigse vedeliku ning segasin lillkapsapudru juustu ja munaga kokku, maitsestasin kergelt soola ja pipraga ning panin uuesti 175 kraadi juures 12 minutiks ahju. Seejärel määrisin põhjale kastmed ja pitsakatte, kõige peale panin mozzarella tükid ning küpsetasin veel 175 kraadi juures veel umbes 10 minutit, kuniks juust pealt piisavalt sulanud.

Tulemus oli selline:

 
Terve pildilolev pitsa annab kokku 732 kcal-it, millest on 73,6g valk, 54,8g süskar ja 32,8g rasv.

Lisaks erinevatele tervislikkude söögiretseptide katsetustele, tegin ka oma võistluseelse prepi esimese cheat päeva. Lausa kaks päeva, kui päris aus olla. Selle põhjuseks oli reis Lätti, mille perega ette võtsime ning kuna kaal oli tol hetkel plaanitust juba kilo madalamale kukkunud, siis nautisin südamerahuga erinevaid koogikesi ja küpsetisi ning vaatasin lihtsalt, et soolase toiduga vähemalt piisavalt valku saaks. 


Ega muidugi täie südamerahuga ma seda kõike nautida ei saanud. Kogu aeg näris kuskil sees midagi, et ma ei tohiks ja keeran kõik pekki. Vaimselt on päris raske endale selgeks teha, et see paar päeva ei muuda pikemas perspektiivis mitte midagi, isegi kui mu reaalne mõistus teab seda. Ja kui päris aus olla, siis kogu aeg kõike kaaludes ja ülesmärkides ja piirangutes püsides, on päris raske sellel cheat päeval mitte hulluks minna. Sel hetkel tundub nagu see ongi ainus võimalus kõike seda head nautida ning selle aja jooksul on vaja absoluutselt kõike seda keelatut nautida. See lõppeb tihti sellega, et ajad näost sisse kõike head-paremat kontrollimatutes kogustes ning isegi kui isu enam ei ole. Vahel unistan juba sellest hetkest, mil ei pea enam midagi kaaluma ja arvutama, tahaks lihtsalt isu järgi süüa. Aga hetkel on siiski lihtsam võistluseks valmistuda just kõike täpselt üles märkides, sest siis tean kindlalt kui palju olen söönud ja kas ikka valku piisavalt jne. Muidugi on põnev kõike arvutada ja nuputada, mõelda tavalisi retsepte tervislikumaks ja valgurikkamaks, aga mingi hetk tahaks puhata ja vabalt võtta. Aga noh alla kümne nädala on veel minna, selle aja pean küll kenasti vastu.

Kaal on mul kenasti graafikus, muutusi on juba silmaga näha ja tänu sellele on ka toitumine lihtsam, sest saan rahuliku hingega oma 1800 kcal iga päev ära süüa, muretsemata kas kaal ikka langeb. Hetkel tundub, et langeb samas graafikus edasi ja niikuinii üritan nüüd ka kardiot rohkem teha. Kõige rohkem mure tekitab mulle hetkel poolmaraton, mis vähem kui kuu aja pärast läbimist ootab. Tänu borrelioosile ja bodyfitnessiks valmistumisele, ei ole üldse enam jooksma jõudnud. Ma pole elusees nii pikka vahemaad läbinud ja nüüd ei ole mul selleks ka enam treeningpõhja all. Ega ma sinna mingit aega püüdma poleks niikuinii läinud, aga nüüd kardan juba, kas üldse läbida suudan selle. Loodan nüüd kiiresti ennast kokku võtta ja vähemalt mingi ettevalmistuse läbida.

Üritan selle nädala jooksul ära tellida ka oma võistlusbikiinid ja kui vähegi jõuab, siis lähen ka võistluskingi vaatama ja jalga proovima. Aega enam palju ei olegi, kohe-kohe tuleb tihedalt hakata tegelema poseerimistega ja hakata vaikselt mõtlema ka meigile ja soengule. Kõigest 67 päeva veel ja ma astun juba lavale. Üritan siin oma meeletute burksi- ja magusaisudega need 67 päeva veel võidelda ja eks me siis pärast näe kas asi ole seda ka väärt :P

 Annaliisa.

neljapäev, 4. august 2016

Üle kivide ja kändude

Lõpuks ometi algas ka meil suvepuhkus. Panime Muhus jaanalinnukohviku kinni, pakkisime oma kodinad kokku ja pühapäeva õhtuks olime juba linnas. Enne kohviku lõplikku kinnipanemist jõudsid meile ka külla minu vanemad, kolasime koos mööda saart ringi, külastasime vanaema ja käisime koertenäitusel. Nautisime viimast nädalat saare-elu.


Linna jõudes saime üle pika aja aega ka iseendale, nüüd oli aega trenniks, šoppamiseks ja kodu korrastamiseks ning vabadust jäi ülegi. Lõpuks ometi natuke rahulikum rutiin, aga sedagi mitte kauaks. Oskasime selle veidi vabama aja ootamatult tihedalt täita ning kogemata on meil ka augustikuu kalendripäevad paksult plaane täis kirjutatud. Vaimselt on kõik rahulikum ja stabiilsem nüüd, ei pea muretsema kohvikuäri pärast ja saab rohkem keskenduda trennile. Kuid tegelikult kõik nii roosiline ei ole... Pühapäeval tekkisid kahtlused, et kaks nädalat tagasi saadud puugihammustus on kahtlaselt punane, enesetundel aga midagi viga polnud ja seepärast liigset hirmu see ei tekitanud. Esmaspäeval oli hammustuse punetus ja hirm ainult suurenenud ning seadsime sammud perearstikeskusesse. Järgmisel päeval saadud vereanalüüside tulemustest saime teada, et meie kartustel oli põhjust. Mul avastati puukborrelioos. Nüüdsest söön kaks nädalat järjest hommikul ja õhtul antibiootikume, trenniga pean ettevaatlikum olema ja päikest vältima. Kõige hullem osa sellest on, et kaks tundi enne ja peale antibiootikumi võtmist ei tohi tarbida ühtegi piimatoodet, mis tähendab, et minu kahest põhisöögikorrast peab täielikult välja jääma piimatoodete osakaal ning see on minu dieeti arvestades suhteliselt laastav. Vähendatud kaloritega dieediga on kõige lihtsam saada oma päevane rasvavajadus just piimatoodetest ning nüüd pean need kõik kuidagi oma lõunasse mahutama. Muidu sööks hea meelega ka loomaliha, kust saaks parajalt rasva ja valku, aga kahjuks on seal ka kohutavalt kaloreid, mida praegu endale lubada ei saa. Kanas, köögiviljades ja puuviljades leidub aga rasva minimaalselt, ning tavapärased rasvaallikad on minu jaoks just piim, kodujuust, juust, kohupiimad ja jogurtid. Ka valgusheigid, batoonid ja pudnigud on hommikul ja õhtul nüüdsest keelatud, sest sisaldavad vadakuvalku ehk kokkuvõttes on süskarite, valgu ja rasva tasakaalu säilitamine kõvasti raskem.

Antibiootikumikuuri hommikusöök -Munavalge puder sõstrate, banaani ja meega
63g süskar/21g valk/4g rasv - 368kcal

Lootsin, et linnas saan jälle 100% pühenduda trennile ning lõpuks ometi ka korralikult jooksmas hakata käima, kuid tundub, et Jumalal on minuga mingid muud plaanid. Hetkel üritan ühtegi trenni mitte ära jätta- kui halvem olla, siis lihtsalt kergemad raskused, aga põhiline, et kõik ettenähtud trennid saaksid tehtud, sest esimeste võistlusteni on vaid 80 päeva! Kõige rohkem hirmutab mind hetkel poolmaraton, millele sai ennast kirja pandud. Selleni on kõigest kuu aega jäänud ning kui ma antibiootikumide all jõusaali kannatan veel ära, siis ma ei ole kindel kas dieedi, antibiootikumide ja jõusaali vahele on mõistlik veel jooksutiire pressida. Ära ma seda jätta ei taha, kuna olen endale lubanud, et jooksen ükskõik millistes tingimustes, ükskõik mis ajaga selle läbi, kuid tundub, et treenida ma küll selle jaoks ei saa. Eks aeg näitab mis sellest saab.

Enesetundel hetkel oluliselt midagi viga ei ole. Ainus mis kimbutab on väsimus, peavalud ja kael on kuidagi kange. Vahepeal on ka kergelt paha olla ning trennis olen tunduvalt ettevaatlikum, aga suures plaanis see hullult midagi ei häiri. Isegi söögiisu, mida ta võiks ju ka siis mõjutada, ei ole üldse muutund, sama näljane olen endiselt. Kuigi ma söön sama kaloraaži ja liigun veidi vähem, siis kaal on täiesti kogemata langenud juba kaaluni, kuhu peaksin jõudma alles järgmise nädala lõpuks. Ei kujutagi ette kas asi selles, et keha kulutab tõesti bakteritega võitlemiseks nii palju rohkem energiat või on lihtsalt antibiootikumid mu kehast kõik vedeliku välja ajanud ehk kadunud vee kaalu arvelt on ka kaalunumber väiksem.

Antibiootikumikuuri õhtusöök nr1- Hakkliha, kotlet, tomat, kanasingiga saib ning magustoiduks greip ja mustikad
53g süskar/34g rasv/44g valk - 692kcal

Antibiootikumikuuri õhtusöök nr2- Kanaliha minutipihvid värske salatiga ja maasikad
41g süskar/14g rasv/72g valk -573kcal

Nädala algul sain ka Kiivikaga kokku, et vaadata üle mu vorm ja rääkida veidi oma tervisemuredest. Kaalu ja välimusega oli Ott õnneks väga rahul ning väga meeldiv oli kuulda, et mu töö on vilja kandnud. Ütles, et muutus on juba silmaga nähtav ning aina põnevamaks läheb, et mis mul sealt alt nüüd "välja koorub". Mida madalamale langeb keharasvaprotsent, seda paremini on näha seda õiget lihast, mille nimel on kõvasti vaeva nähtud. Iga nädala ja isegi päevaga on mõnda lihast, lihasühendust või veeni jälle paremini ja selgemini näha ning see teeb meele rõõmsaks ja motiveerib edasi pingutama.


Ott tundis kergendust selle üle, et borrelioosile nii vara jälile saime ning õigel ajal ravimikuuri alustasin. Ütles samamoodi, et enesetunde järgi trenni teha ja, et raskused ei ole hetkel nii tähtsad.

Pikk tee on veel ees ja ma ei lase mingil pagana puugil seda teekonda rikkuda. Lava kuupäev ei olegi enam mägede taga ning aina lähemale jõuavad poseerimistunnid, millega kaasneb ka lavakingade valimine ning võistlusbikiinide tellimine. Ma juba kujutan ette, kui raske saab olla need õiged bikiinid valida. Ei ole veel isegi välja mõelnud mis värvi või kuju ma eelistan- saab põnev olema.

Oktoobri lõpuni võite kiirtoidukohtades just sellise näoga mind näha

Rääkides sellest, et oma graafikud jälle pungil täis oleme pressinud, siis siin on paar põnevamat asja mis meid lähiajal ees ootavad:

-Järgmisel nädalal lähme kaheks päevaks minu perega Lätti puhkama
-Nädalalõpus läheb Daniel oma isaga minipuhkusele
-Augusti keskel saame endale lõpuks uue kauaoodatud pereliikme - koera
-Mitmed koertenäitused nädalavahetustel
-Augusti lõpus algab TTÜ-s tutvumisnädal
-Septembri alguses on kohe poolmaraton
-Oktoobris on juba võistlused!

Rääkimata kõikidest sünnipäevadest, laatadest ja kontserditest, mis sinna vahele peavad mahtuma. Meil oli ka plaanis minna weekend festivalile, kuid antibiootikumide mõju all nõrgendatud olekus sinna rahvamassi sisse ronida ei saa. See teeb kurvaks, sest soov oligi minna ainult tänaseks õhtuks sinna, minu lemmik artist Example esineb seal täna laivis koos oma bändiga.

Pean endale sisendama, et selliseid kontserte tuleb veel ning loll oleks praegu niimoodi oma tervisega riskida. Pigem üritan kogu oma energia ja järelejäänud jõu trennile suunata ning selle vähese jõu, mis sealt üle jääb kasutan, et kasvatada oma tahtejõudu šokolaadist ennast eemale hoidmiseks.

Ootab kapipeal cheat-päeva

Palju on läbitud ja veel rohkem on veel ees, iga päevaga jõuab see kõik aina lähedamale ja muutub aina reaalsemaks. Mulle hakkab lõpuks kohale jõudma, mis mind ees ootab ja oi kui hirmus see on. Olen kindel, et ühel hetkel hakkab aeg hästi kiiresti käest kaduma ja boom olengi laval, aga meeletult tööd on veel ees ning juba augusti teises pooles saan teid kursis hoida oma poseerimiskoolituste ning kinga- ja bikiini valikuga. Järgmine nädal katsetan ka mõnda uut retsepti, nii magusast kui soolasest, mida dieedi ajal nautida saab ning jagan ka teiega seda. Hetkel keskendun rohkem enda ravimisele ja palun palun kontrollige alati oma riideid ja nahka, kui vähegi olete väljas aega veetnud, et vältida sellist ravimikuuri.

Annaliisa.