Neljapäev, 13. oktoober 2016

Heihei, olen kolinud uuele aadressile

Minu tegemistega saab jätkuvalt kursis olla fitnessi foorumi kaudu. Mulle tehti pakkumine sellele lehele üle kolida, sest sinna on koondunud kõik Eesti fitnessi harrastajad ja võistlejad. Sealt olen lihtsamini ülesleitav ning kõik, kellel idee fitnessiga tegelema hakata, arvatavasti algselt otsivad infot sealt. Seega on hea kui minu teekond seal neile tutvumiseks on. Kirjutan täpselt samas vaimus edasi, lihtsalt teises kohas, topelt blogi ei hakka pidama.

http://forums.fitness.ee/topic/40308-annaliisa-bodyfitnessi-blogi/

Hoidke mul ikka silma peal ;)


Annaliisa.

Esmaspäev, 3. oktoober 2016

Kõik minu esimesest võistluskogemusest


Nii uskumatu, aga ongi laval käidud. Kujutage ette, aastake korralikku jõusaalitrenni, üle kolme kuu defitsiidis toitumist, meeletult pühendumist ja vaeva, rääkimata võistluspäeva pingest, meigist, soengust, grimmist... ja siis on see hetk. Hetk astuda lavale, kus kõik see lõpuks ära tasub ja viie minuti pärast on kõik juba möödas. Kõik see töö ja vaev, et paar minutit laval särada - kõlab nagu lollus? Eii, kaugel sellest. See on uskumatu, aga sellel hetkel tõesti kõik loksub paika, sa tunned, et oled endast kõik andnud ja ei pea viimasel hetkel mõtlema, et oi pagan poleks pidanud patustama ja pagan oleks pidand tihedamini trenni tegema. Kui juba siis juba! Ja ma olen kõike seda täie hingega teinud ja jälginud ning olen oma vormiga rahul. Muidugi on veel kõvasti arenguruumi, aga see ei olnud isegi mu ideaal-võistluskaal veel ning need olid mu elu esimesed võistlused. Aga nüüd kõigest järjekorras.

Päev enne võistlusi möödus mul väga rahulikult. Andsin kehale puhkust, toimetasin kodus ning viibisin koeraga värskes õhus. Korra käisin ka spartas veel poseerimisele viimast lihvi andmas ja kindlust kogumas. Viimasel poseerimisel tundus, et bikiinid on natuke suureks jäänud tänu dieedile ning ei taha üldse õiges kohas paigal püsida. Kurtsin kohe oma muret ka teistele ning minu suureks üllatuseks on kõik inimesed nii abivalmid! Mu suurepärane klubikaaslane ja sõbranna Helen Hilkja oli nõus mulle lausa koju tulema ja probleemiga abistama. Piisas vaid tema kohaletulekust ja juba nuputasimegi midagi välja. Igaks juhuks jättis ta mulle ka nõela ja niidi, et äkki vaja ikkagi kohendada midagi ja jumal tänatud, et mul oli meeles see võistluspäeval kaasa võtta, aga sellest juba natuke hiljem. Igaljuhul suur-suur aitah sulle, Helen!
Söögikorrad sattusid reedel kõik päeva esimesse poolde ning nõnda jäigi päeva viimaseks ampsuks kell seitse õhtul söödud profeel kohupiim ja oligi kõik. Õhtu otsa pakkisin ja planeerisin siin hoolega, lisaks veel kõikvõmailkud pesemised ja koorimised ja muud iluprotseduurid ning lõpuks sain voodisse ikka alles keskööl.

Äratus oli pandud mul kaheksaks, et ilusti jõuaks ette valmistuda. Sellegipoolest ärkasin öösel mitu korda paanikas, et olen äratuse maha maganud ja kella vaadates selgus, et kell oli kas pool kolm või teisel korral pool kuus. Ju siis ärevus oli nii suur sees. Hommikul hakkasin kohe ringi siblima, üllatavalt hea tunne oli sees, närvi nagu polnudki, kuidagi hästi positiivne. Sõin hommikusöögiks suure portsu riisiputru munavalgega, kuhu peale panin terve banaani ning supilusikaga mett ning kõrvale suur kruusitäis kohvi. Teadsin, et kohapeal pole aega enam suuremaks nosimiseks ning nõnda oligi vaja hommikul kõht kenast täis süüa.

Võistlustele jõudsime ikka kõva ajavaruga ja kenasti enne teisi, kuid see oli meeldivalt positiivne, sest saime ennast mugavalt sisse seada ning oma ettevalmistustega alustada. Alustasime soengust, mille tegi mulle imeline Sophia Stepanova. Uskumatu tüdruk, kes on mulle saanud väga heaks sõbrannaks, aitäh sulle :) Ja kui soeng oli valmis, siis oli aeg sealmaal, et registreerimisele minna. Registreerimisele pidi minema võistlusbikiinides ja kingades. Bikiine selga pannes sai reaalsuseks mu kõige hullem õudusunenägu- mu bikiinid läksid katki!! Ma olin tõsiselt endast väljas, kartsin, et mu esinemine jääb nüüd sellise asja pärast ära, midagi mis pole absoluutselt minu võimsuses ja ongi kõik. Õnneks oli mu ümber täielik dreamteam, kes suutis mu maha rahustada ning samal ajal, kui mu imeline meikar Kelly Madissoon, mulle meiki tegi, parandasid supernaised Amani ja Sophia mu bikiine. Oh seda õnne, et mul olid niit ja nõel kaasas! Kasutades käsitöötundidest meelde jäänud traageldusvõtteid ning haaknõela abi, said nad mu bikiinid jälle üheks terveks tükiks. Ma ei tea mis ma ilma teieta oleksin teinud!

Järsku oligi aeg sealmaal, et peale oli vaja panna grimm. Grimmiga aitas mind Raigo Kuusnõmm, kes sättis mu kenasti lavale minekuks valmis ning andis ka üldisi juhendusi ja nõuandeid, suutis mind hoida veidi rahulikumana ja teadsin, et keegi n-ö valvab mind ja hoiab silma peal. Suured tänud ka sulle :)

Inimesed mu ümber olid lihtsalt imelised. Terve korraldustiim, kaasvõistlejad ja muidugi mu oma dreamteam, te tegite selle päeva nii eriliseks ja mõnusaks. Sõbralik ja hooliv keskkond ja uued tutvused, nii hea tunne oli sees tänu teile.

Raigo Kuusnõmm, Kelly Madissoon ja Sophia Stepanova -DREAMTEAM

Ja siis oligi aeg lavale astuda. Vahetult enne lava mugisin ära veel ühe mõnusa energiabatooni, et laval ikka särtsu oleks. Olidki käes need paarkümmend sekundit enne lavale astumist, hetk kui öeldi "minek-minek-minek", ma ei suutnud minna, see ei tundunud lihtsalt reaalne. Ma ei tea kust ma selle julguse leidsin, aga sealt uksest ma siis väljusin... Kõndisin, omal suu kõrvuni, lava suunas ja siis oleks keegi nagu aega edasi kerinud ja juba ma sealt lahkusin. Olles inimene, kellele tegelikult absoluutselt ei meeldi esineda ja avalikult kuskil poseerida, siis tuli mulle nii suure üllatusena see, et ma reaalselt nautisin seda. Vaadates võistluste pilte, tundub nagu kõigil on surutud see võltsnaeratus näkku, aga tagasivaadates ma isegi ei mõelnud naeratamisele. Mul oli terve lavaloleku ajal selline moosinägu ees, ma ei kontrollinud seda, see lihtsalt oli seal. See tunne oli nii vapustav. Poogen, et laval olles ei näinud sa tegelikult mitte midagi. See rahustav, sest ma tegelt ka ei näinud, et palju seal rahvast on või kus see kohtunike laud isegi on. Ma lihtsalt ajasin oma jada ja ma tegin selle ära! Lavalt maha tulles sain nii palju kiidusõnu ja inimesed, kes pole harjunud mind avalikult esinemas nägema, olid kõik meeldivalt üllatunud ja ütlesid, et nägin laval super-enesekindel välja, mis oli mulle meeldivaks üllatuseks.

Kuna tegu oli siiski esimeste võistlustega, siis mingeid medalilootusi ma ei hellitanud, küll aga hakkasid medalimõtted tekkima lavalt tulles, kui lavataga kaasvõistlejad ja korraldajad ütlesid, et kindel medal käes ja teine koht tuleb kindlasti ära. Esikoht oli muidugi kindel Gea Taalvelt, sest no see naine on ikka super vormis! Lava taga teiste naiste vormi vaadates tundus tõesti nagu, et lootust on, kui ma just esinemisega midagi ära ei rikkunud.

Võidunaisega poseerimas :P
Autasustamisel sain aga väärika neljanda koha ja ega ma pettunud ei olnud, aga kuna lootusi oli juba üles keritud, siis natuke nukker ikka. Lavalt vaid lilledega lahkudes tulid kohe teised fitnessimaailma inimesed mult küsima, et kuidas see võimalik on, et nad arvasid ikka, et kindel medal tuleb ära, et ma olin vägagi väärt seda, aga no mis seal ikka. Kui nii, siis nii. Peale võistlusi sain veel paljudelt tähtsatelt inimestelt kommentaare, et ma olen õigel teel ja tegelikult supervormis, seega motivatsioon on mul laes ja juba kolme nädala pärast saan ennast Riias uuesti proovile panna ja ka teistele ennast tõestada.


Peale võistlusi oli käes väljateenitud CHEATNIGHT! Ehh, ma arvan, et Ott ise ka ei tea, millele ta sellega alla kirjutas, et lubas mul kõik oma isud täis süüa, hehehe. Kuna kaal oli võistlushommikul langenud 55,2kg peale(pidi olema 55,5 kg tegelikult selleks ajaks) siis sain süümekateta kõike nautida. Läksin ikka täiesti all out ja sõin absoluutselt kõike piiramatutes kogustes, sest misteha, ma olen omajagu segane ja ma armastan sööki. Juba lavalt maha tulles mugisin ära esimese shokolaadibatooni ja corny. Seejärel kimasime koju, koos perega tähistama. Tellisime hunniku pitsasid, tõime poest jäätist ja Daniel tõi rattaga mäkist friikaid. Lisaks kahele jäätisele, pooleteisele pitsale ja hunniku friikatele, suutsin veel õhtu jooksul ära juua parajalt uusi Eesti käsitöösiidreid ning maiustada veel kakao, shokolaadi, martsipani ja mandlisaiakesega. Ega see ei tähenda midagi, et kõht vahepeal täis saab, see on see üks õhtu! Ma pean kõike nautima, mida üldse nautida saan ja kõik toidu ära sööma, mida järgmisel päeval enam endale lubada ei saa.



Lisaks võistlustelt saadud kingitustele üllatasid mind mu sõbrannad Gerdel ja Birgitti väikeste kingitustega, Maarja ja Kertu tõid mulle imelilusad roosid ning mu maailmaparim emme kinkis mulle ilusad koduaia roosid ja vahvlimasina!! Aitäh teile!

Uskumatu on see, et kuigi pühapäeva hommikul ehk vahetult peale cheati ma kaalule ei julgenud minna, kuid täna hommikul kaalul käies oli kaalunumbriks endisel 55,2kg!! Täiesti ebareaalne, arvestades seda toidukogust, mis ma endale sisse ajasin. Nädala lõpuni on veel kõvasti aega ning see nädal on siis ainult 200g veel minna, et graafikus püsida :)

Nüüd olen ilusti vapralt jälle oma 1600kcal juures ja tagasi jõusaalis. Ega enam viimase paari nädalaga enam mingit lihasmassi juurde ei kasvata, kuid nüüd on tähtis hoida lihast tegevuses ja korralikult veel pumbata seda, enne viimast pingutust.

Kui rohkem pildimaterjali võistlustelt saabub, siis jagan seda kindlasti järgmises postituses! Motivatsioon on laes- Lets do this! Viimased nädalad minna ja ongi kõik. Oi kuidas tahaks juba tagasi lavale... Varsti!

Annaliisa.



Neljapäev, 29. september 2016

Enam tagasiteed ei ole


Usu või ära usu, aga juba täpselt kuu aja pärast istub üks nälginud, rampväsinud, kulunud lavameigi ja sassis soeguga tüdruk, ühes käes shokolaaditahvel ja teises pudel šampust, uhkelt oma diivanil ja ohkab kergendatult. Selleks hetkeks on kõik juba seljataga, kõik kolm lavadebüüti ja võistluseelne dieet on alistatud. Oi see viimane kuu tõotab minna kiiresti ja märkamatult ongi käes see hetk, mille nimel on kuid ja kuid rasket vaimset ja füüsilist vaeva nähtud. Kõik see nälg, ärevus ja treenimine tasuvad end lõpuks ära ja on aeg seda tulemust teistele näidata. Oleneks see siis kõik ainult vormist, oii-eiii, oma suurepärase vormi võid sa halva esitusega nagu niuhti ära kaotada. Lavaline enesekindlus, poseerimise korrektsus, pooside üleminekud, loomulik kõnnak, naiselikkus, rääkimata lihtsalt julgusest esineda ja lavale minna - kõik need faktorid mängivad ülimalt olulist rolli ja katsu sa kõigele sellele keskenduda ja paari minutiga endast absoluutselt kõik anda ja kohtunikele muljet avaldada. Kõige enam kardangi seda, et lihtsalt lavahirmust lööb pea täiesti tühjaks ning ei oska laval kuidagi käituda. Eks ma olen üks pabistaja ja ülemõtleja ka ja tegelikult ei tohiks ma niimoodi ette mõelda, liikumine on mul kõik läbi harjutatud ja pean lihtsalt kujutama ette, nagu teeksingi trennis seda.

Aga paanika on asjakohane, sest juba ÜLEHOMME astun ma elus esimest korda lavale ja panen ennast täiesti uuel viisil proovile. Tallinna meistrivõistlused fitnessis, siit ma tulen! Naiste bodyfitnessis on osalejaid neli ja loodan, et nad siis kõik peajagu paremad ei ole. Võistluste mõttes on see rohkem selline kogemuse ja harjutamisvõistlus. Õige ja teravam lavavorm on planeeritud alles Riia võistluse ja eelkõige Eestikate jaoks.

Sixpacki kontroll peale lõunasööki :P
Eile sain kokku ka treener Kiivikaga ning rääkisime läbi kõik täpsemad plaanid ja eesmärgid. Lähitulevikust siis nii palju, et täna tegin kerge sellise pumpava õla-selja-kõhu trenni, reedeks on planeeritud puhkus ning kerge süskarite laadimine ja laupäeval astungi juba võistlustulle. Arutasime läbi võistluseelse hommiku ja lõunase toitumise ning üldise korralduse. Paika tuleb veel panna võistluspäeva täpne ajakava (soeng, grimm ja meik). Sama päeva õhtusse on lubatud mulle kõikide söögi-joogi isude täitmine, niiet jäätise- ja pitsaõhtu it is! Pühapäeval tuleb seetõttu jälle süskarid korraks maha tõmmata, kerget kardiot teha ning kehale puhkust anda, et uuel nädalal jälle uue hooga alustada.


Kaalugraafikust rääkides sai kokku lepitud, et jätkame käsil olevat dieeti kuni Riia võistlusteni ehk kuni sinnani üritame endiselt iga nädal pool kilo mul kaalust alla saada ja jõuda 54kg juurde. Ma ausalt öeldes enam ise ka ei tea kust see kaal üldse veel minna saab, aga ju ta siis kuskilt peab minema. Kõik riided on niikuinii suured juba. Käesoleva nädala lõpuks on kaalul vaja näha numbrit 55,5. Paar päeva olin juba püsivalt 55,6kg peal, aga täna hommikul oli ees jälle 56kg. Eks ta mul siuke hüplik ole ning liigset paanikat enam mulle see ei tekita. Olen aru saanud, et nii mu keha töötabki ja tean, et patustanud ei ole, seega küll ta jälle varsti madalamaid numbreid näitab.

Ei hakka meelega eilseid vormipilte panema, keda piisavalt hetkevorm huvitab siis saate juba ülehomme umbes kella nelja paiku oma silmaga mu üle vaadata, sest umbestäpselt sel ajal ma lavale astun.

Homme lähen teen spartas veel iseseivalt ühe poseerimistunni ja ega muud polegi enam. Loodan, et närv peab vastu ja ootan juba huviga mis emotsioonid mind seal valdavad. Seniks aga püsige terved ja näeme laupäeval :)

Annaliisa.

Neljapäev, 22. september 2016

Natuke toidust, kaalu ja mõõdunumbritest ning muidugi BIKIINIDEST

Alustame siis kõige olulisemast. Teisipäeva hommikul sain lõpuks kätte oma kauaoodatud võistlusbikiinid! Oi kui rõõmus ma olen. Täpselt sellised nagu tahtsin, mul lihtsalt ei ole sõnu. No vaadake neid:
Minu võistluskomplekt
Nii ilusad, säravad,  läikivad ja üllatavalt mugavad, super värv ja lõige. Täiesti uskumatu. Aitäh Anna, et nii super töö oled teinud ja täpselt mu soovidele vastu tulnud (facebookist otsides "Anna Bikinis" leiate veel tema valmistatud bikiine). Ei suuda ära oodata, mil nendega juba lavale saan eputama minna ja ega tegelikult palju pole enam jäänud...


Mu moosinäost on juba näha minu rahulolu. Pooleteist nädala pärast saangi need samad bikiinid esimest korda lavale viia ja loodan neid vääriliselt teenida. Ettevalmistused on suures osas juba tehtud, soenguga aitab mind Sophia Stepanova, kes nii toredalt pakkus mulle abi ja lähipäevil teeme ka proovisoengu. Grimmiga abistab mind kogenud tiimikaaslane Raigo Kuusnõmm, kes aitab mul lava jaoks õige tooni peale saada. Kohapeale on lubanud veel nii paljud inimesed mulle appi tulla ja toetama ning kaasa elama ja ma ei suuda teid kõiki ära tänada. See on nii tore, kui inimesed uurivad kuidas mul läheb ja kiidavad takka. See aitab meeletult uut motivatsioonituhinat koguda ja olen nii palju uusi ja toredaid tutvusi saanud tänu sellele. Samuti on hea kuulda teiste kaasvõistlejate muljeid ja muresid, sest see teekond on ju nii sarnane ja nii tore on kuulda kellegi teise sõnu nagu tuleks need sinu enda suust. Saadan teile kõigile palju kallisid ja tahan, et teaksite kui palju see mulle tähendab :)

Igaljuhul esimeseks võistluseks on vaim juba valmis! Vaja on veel otsida keegi, kes meigi teeks, sellega olen hetkel hädasse jäänud ning Fitshopist tuleb ära osta ka grimm ning õli, millega enne lava mind kokku määritakse. Kuna treener ise sõidab tuleval nädalavahetusel võistlema, siis ongi järgmine nädal ainult üks ja viimane poseerimistund enne esimest võistlust. Kerge närv on sees juba, aga eks see käib asja juurde, lõpuks ometi hakkab kogu see ettevalmistus ja dieet ennast ära tasuma. Peale Tallinna meistrikaid on kolm nädalat aega veel lihvida ennast ja siis astun lavale juba Lätis ning nädal peale seda ongi Eesti meistrivõistlused ja appi siis ongi kõik läbi. Selle päevani on täpselt 38 päeva. Jep ma peast juba nii põrund, et pean arvet millal saan jälle hakata väljas söömas käima ja kõike head-paremat süütundeta endale lubada. Praegu pean aga tugev olema, sest eksimisruumi enam pole. Õnneks lubas treener, et esimese oktoobri õhtul, ehk õhtu peale võistlust, võin rahulikult kõik oma isud täis süüa ja vaimselt kosuda ühe õhtu, enne kui jälle hooga edasi. Ja juba kulutan ma oma ajurakke selle peale, et välja nuputada see õige koht kuhu tol õhtul välja sööma minna, et kõik isud ikka rahuldatud saaks :P

Hetkel aga üritan mitte kõigele heale-paremale mõelda ja keskendun toitudele, mida hetkel nautida saan. Eelmise nädala lõpus tegin korralikuma ettevalmistus, et nädalasees söögiga lihtsam oleks. Laupäeval valmistasin omale ühe mõnusa juustuse lillkapsa-püreesupi ja pühapäevaks keetsin suure poti kana-köögivilja suppi, mida päev läbi süüa sain. Käesolevaks nädalaks valmistasin Paljas Porgand retsepti baasil porgandi browniesid(lisasin kodujuustu ja muna panin vähem) ja tegin plaaditäie hakkliha-kapsaruute.
Enne

ja pärast 

Brownies in the making
Ja valmis nad saidki
Selline suur mehine viil andis kokku 179kcal, milles on ainult 4,9 grammi rasva, 10.9grammi süskareid ja koguni 23grammi valku
Ahju kapsaruudud, pildil olev viil annab 263kcal, millest 12,7grammi on rasv, 16,6grammi süskar ja 22grammi valk
Täna avastasin selverist veel paar head uudistoodet, millega oma cuti menüüd vaheldusrikkamaks muuta. Leidsin kalorivaesema moosi, nimelt fruktoosiga aprikoosimoosi, mille 100g annab kõigest 114 kcal ehk saan lõpuks südamerahuga kodujuustule seda peale valada. Olen enne proovinud erinevaid kalorivabu kastmeid, kuid nende spetsiifiline maitse häirib ning nüüd, kui enam värskeid marju ei ole, siis on super, et leidsin sellise toreda moosi endale. Kõige suuremas vaimustuses olen ma aga tofupallikestest, mida esimest korda elus proovisin. Kui päris aus olla siis ma polnud tofu ega ühegi tofu tootega enne kokku puutunud, kuid nähes poes nende toiteväärtust, siis otsustasin, et pean ära proovima.


Õigesti tegin! Selline tore toode ning terve see 200g pakike andis kokku 270kcal ja 19g valku ning maitses oivaliselt. Nagu kohupiimapallid, ainult soolased. Nüüd võiks keegi möelda sama tervislikult magusad pallikesed ka välja :P

Tofupallikesed ja selveri vinegrett
Kogu selle toidumöllu kõrvalt meenus mulle, et minu teekonna täiesti alguses kevadel sai kogu mu kere üle mõõdetud ja kaalutud ning tekkis kange tahtmine ennast praegu ka üle mõõta ja näha millised muutused toimunud on. Seega seadsin oma sammud vut-vut poodi mõõdulindi järele ja mõõtsimegi kohe õhtul teleka ees mind ära.

Pikkust peaks mul endiselt olema kuskil 167-168cm, oleneb, kes ja kuidas mõõdab.

Mõõdud enne & nüüd:

Biits(flexed): 28,5cm - 28cm
Naba: 70cm - 67cm
Säär: 36cm - 35cm
Reis: 57cm - 50cm
Puus: 94cm - 89cm
Rind: 83cm - 83cm


Kõige suurem muutus ongi vast jalad, piht ja puus. Ülejäänu on positiivne, et väga kokku kuivanud ei ole, sest lihasmassi ma liigselt kaotada ei taha. Natuke ta lihtsalt kaob tänu dieedile muidugi, aga õigesti dieeditades saab ka sellest hoiduda. Tegelikult tahan veel minna kehaanalüüsi ka kindlasti lähitulevikus tegema. Põnev vaadata ja praegu pole ju midagi häbeneda ka.

Kaalu oli tol hetkel 61,8kg. Enne võistluseelset dieeti sai paar nädalat absoluutselt kõike sisse mugitud ning see number 62,8kg peale viidud, mis oli mul ka ametlikuks cut-i alguskaaluks ning nüüdseks on sellest numbrist saanud 56,2-56,7kg vahel kõikuv arv.

Kaalugraafik näeb välja selline:

Selle nädala lõpuks peaks kaal olema 56kg. Nädala algul oli kaal juba 56,2kg, kuid siis tõusis jälle 56,7kg peale. Ega ma ise ka täpselt ei tea mis neid kaalukõikumisi täpselt põhjustab, tarbides iga päev samas koguses vett ja süües sama kaloraaži... Aga loodan, et varsti jälle see number kukub, sest olgem ausad, alla 1600kcal ma küll ei tahaks hästi minna.

Loodame siis, et lähipäevil kaal halastab mulle ja suudan nädala lõpuks 56kg peale saada, seniks aga olge vaprad ja üritan enne esimest võistlust veel ühe postituse teha ja vahetult teada anda kuidas läheb.

Annaliisa.

Laupäev, 17. september 2016

Tujud ja isud hullemad kui rasedal

Ausalt öeldes on sellest ettevalmistusest kopp suht ees ja tahaks nüüd lihtsalt selle ära teha. Süües hetkel päevas jälle 1600kcal piires, et ilusti ettemärgitud kaal saavutada, suudan ma lihtsalt eksisteerida ja mitte midagi enamat. Kätte on jõudnud see hetk, mil trennis enam piisavalt energiat ei ole ja kui mul enne ükski raskus tänu cut-ile kukkunud ei olnud, siis nüüd on tulnud ette hetki, mil lihtsalt keha ütleb, et ei suuda ja pean leppima väiksema raskusega.

Palju rohkem motivatsiooni andis mulle aga hoopis nädal tagasi läbitud poolmaraton. Olin selle idee juba aasta tagasi pähe võtnud, isegi enne kui bodyfitnessile mõelnud olin, aga kuna fitness siiski vahele tuli, siis jäi poolmaraton vägagi tahaplaanile. Ei lasnud ennast häirida sellest, et viimase kahe kuu jooksul olin ainult 3-4korda jooksmas käinud, sest lihtsalt aeg ja tervis ei lubanud, ning mõtlesin, et lubatu tuleb lõpuni viia ning nii ma siis starti ikkagi asusin. Hirm oli suur, kartsin reaalselt kas mu keha üldse suudab selle läbida. Eelnevalt oli mu kõige pikem jookusdistants jäänud 15km juurde ja nüüd tuli läbida 6,1km rohkem.



Stardikoridoris arvasin veel, et teen suure vea ja ei suuda elusees seda maad jookusammul läbida, kuid kui stardipauk lõpuks kõlas, siis klapid peas, omades mõtetes, rahvamassis tatsudes haihtusid kõik muremõtted. Samm oli kerge ja üritasin joosta pulsikella mitte jälgides, et mitte valida kindlat tempot ja joosta lihtsalt enesetunde järgi. Olen nii õnnelik, et rada läbib just Piritat, vanad head tuttavad teed ning kilomeetri postide asemel jälgisin ümbrust. Tegu ju minu lapsepõlve kodukohaga ning kõik kohad tõid nii palju mälestusi esile. Teadsin täpselt kust rada läheb ja seetõttu oli ka hea visuaal silme ees, et millal juba enamus teest läbitud on. Esimesed 16 kilomeetrit läksid nagu ludinal, mitte mingeid kaebusi ei kerkind esile, kuid siis hakkas energia otsa saama. Olin ju siiski ligi kaks kuud juba defitsiidis söönud ning see paar päeva enne poolmaratoni, mil sõin 2000kcal ning pühapäevahommikune pannkoogiorgia ei andnud enam piisavalt energiat. Õnneks olin varunud endale ühe SIS energiageeli ning tõsimeeli see aitas. Jube rasked olid siiski need viimased 5-6km. Mõtlesin küll, et pff ainult 5km, et lebo ots, aga kohe kui mõtlesin, et pagan see mingi pool tundi jooksmist ju veel, siis hakkas vaimselt blokk ette tulema. Viimane kilomeeter mu jalad vaevalt suutsid maast tõusta, aga kui finišikoridor juba kiviviske kaugusel oli, siis tuli ikka naeratus näole, nägin oma aega ja oi kui rahul ma olin.


Finiiiiiiiiiiiiš





Ja joostud see saigi :) Siiamaani ei usu, aga süda on nii rahul. Kokkuvõttes tulin isegi oma vanuseklassis (1994-1996 neiud) viiendale kohale.

Jooksueelsel hommikul sain nautida mõnusat süsivesikuhommikut ilma mingi kalorilugemiseta

Jooksupisik on mul ikka kindlasti kuskil sees peidus, tuleb vaid nüüd fitnessiga ühelepoole saada ja siis hakkan kindlasti jälle rohkem jooksmisele pühenduma. Jooksmine on ju super, see võib tunduda tüütu ja vahel ikka väga raske ennast jooksma vedada, kuid alati kui sa lõpuks juba jooksed või siis vähemalt alati kui jooksu lõpetad on ikka üli hea tunne sees. Tuleb osata nautida seda. Lisaks saad sa samal ajal absoluutselt kõike süüa ja ei pea oma pagana kaloreid ja toidukoguseid gramm grammi haaval lugema ja täpseid makrosid taga ajama. Ega jõutrenn ei kao mu elust muidugi ka kuhugi, aga ootan juba huviga, mil rohkem jooksmas saan hakata käima jälle.

Tulles tagasi olevikku ja rääkides minu bodyfitnessi ettevalmistustest, siis esimene võistlus on juba kahe nädala pärast Tallinnas. Esmaspäeval saan kätte ka oma võistlusbikiinid ning saan ilusti enne lavale astumist nendega veel poseerimist harjutada. Rõõm on tegelikult suur, et võistlused lõpuks lähenevad, sest see ettevalmistus on kuidagi pikale veninud ning motivatsiooni on viimasel ajal väga raske hoida. See kindlate toitude söömine ja kindlate makrode täitmine, kui samal ajal minu ümber inimesed söövad normaalset tavalist toitu, on kuidagi eriti raskeks muutunud. Närvid on nii läbi ja pole ammu nii stressis olnud. Ei tea ju täpselt, mis mind ees ootab, kuidas ma hakkama saan, kuidas see kõik üldse käib seal võistlustel ja kas ma ikka olen endast kõik andnud... Hull paanika on sees. Mul on meeletud isud, isegi kui kõht tühi ei ole, ma lihtsalt tahan nii paljusid asju ja see fakt, et need mulle hetkel keelatud on, teeb asja eriti pingeliseks. Päeva lõpus järelejäänud 300kcal piires õhtusööki nuputades vahel lihtsalt lõpetad pisarates, sest sa tunned, et see kõik on nii ebaõiglane ja sa lihtsalt ei suuda enam. Iga pisiasi ajab nii närvi ja lõpuks kannatavad lihtsalt minu kõrval olevad inimesed. Inimesed, kes tahavad mulle ainult head ja toetavad mind absoluutselt kõiges. Ma olen aru saanud, et see ala ei ole kindlasti minu jaoks. Jah ma saan selle tehtud ja ma ei lange rajalt kõrvale, kuid vaimselt mõjub see mulle ikka väga laastavalt. Hetkel olen küll täiesti kindel, et need sügisesed võistlused jäävadki ainsateks võistlusteks, kus üldse ennast proovile panen. Ei ole enam kindel, kas tahaksin seda sama teekonda aina uuesti ja uuesti läbida, et jälle 2nädalat supervormis olla ja laval ära käia. Kui tegeleksin sellega elukutseliselt, siis oleks teine asi, aga kooli, koera ja koduelu kõrvalt täie hingega sellele pühenduda on raske. 

42 päeva pärast on mu kolmandad ehk viimased võistlused ning siis on see kõik läbi

Natukene veel vastu pidada... Loodan, et vahepeal saan ikkagi jälle üle 1600kcal ka süüa. Tänase ja homse jooksul teen ka suuremat sorti foodprepi, et järgmine nädal veidi lihtsam oleks ning katsun sellest ka vastava blogipostituse teha nädala algul. Järgmises postituses avalikustan ka suure tõenäosusega oma võistlusbikiinid. Hetkel ei tea isegi täpselt veel millised need välja tulid, aga juba esmaspäeval saan selga proovida ja saan juba rohkem aimu milline laval välja näen :) 

Annaliisa.


Neljapäev, 8. september 2016

Seitseteist tundi ja 1600 kalorit

Oi kui vähe kaloreid ja oi kui pikad päevad. Tingitult mu kaalu seisma jäämisest olen pidanud juba peaaegu nädal aega sööma päevas ainult 1600kcal. Ei tundu nagu suur vahe, kas 1600 või 1800, aga uskuge mind, see lisa kakssada kalorit- te ei kujuta ette kui väärtuslikud need on. See on lausa nagu üks lisa söögikord. Jaotada 1600 kalorit ära päeva peale, mil ärkad poole seitsmest ja lähed magama umbes poole kaheteistkümnest, see teeb kokku seitseteist ärkveloleku tundi, on ikka paras pähkel. Lähtuvalt sellest olen teinud hommikusöögi kahe osaliseks. Söön hommikuti kodus kella seitsme paiku umbes 200-300kcal piires ja siis kooli jõudes, peale esimest loengut ehk kell 9.30 teen oma teise snäki, ka kuskil 200-250kcal piires. Lõunasöök on mul tavaliselt kas kooli kaasa pakitud või siis käin kodus lõunapausil ja see jääb kellaajaliselt kuskil ühe-kahe vahele. Olen üritanud teha lõunasöögi maksimum 500kcal, et saaks enne õhtusööki veel midagi näksata. Peale lõunat on mul siis ideaalis umbes 650kcal alles, mis on alati hirmuäratavalt vähe. Kuna loengute tõttu jäävad trennid tihti suhteliselt hilisesse õhtusse, kuskile sinna seitsme-kaheksa kanti, siis olen hetkel harjunud tegema endale õhtusöögi, mis jääb umbes 450kcal piirdesse, juba enne trenni. Muidu oleks lõunasöögist kuni trenni lõpuni meeletult suur paus ja nälga ma ei kannata üldse, ma lähen täitsa hulluks. Nimetatud 450kcal õhtusöök on tavaliselt mul umbes kella kuue paiku, seega päris magama minekuni ma ilma söögita hakkama ei saa ja selle jaoks jätangi õhtuks peale trenni veel kuskil 200kcal, et saaks kerge snäki enne magama minekut teha. Tavaliselt on selleks kas pro feel kohupiimakreem marjadega, valgubatoon, riisikoogid merevaiguga või kanasingi ja juustuga võiku. 

Pätt on sama näljane nagu mina
1600 kalorit ühel pildil ehk minu päevasöök
Hommikuks: Kanasingi ja merevaiguga topeltvõiku (196kcal; S:21; R:5; V:15)
Teine hommikusöök: Emma kohupiimakreem (201kcal; S:24; R:6; V:12)
Snäkkideks: õun, 3 riisikooki merevaigu ja singiga, valgubatoon (322kcal; S:36; R:9; V:28)
Lõunaks: Tatar kodujuustu, kurgi, tomati ja kanafilee toorvorstidega ja õun(359kcal; S:40; R:7; V:37)
Õhtuks: Suitsujuustu kana tomati ja ketšupiga (484kcal; S:19; R:14; V:71)

Kuidas hommikustes loengutes ellu jääda ehk minu hommikusöögid ja vahesnäkk
Varahommikul kodus: Pro feel kohupiim kodujuustu ja maitsestamata jogurtiga, peale vaarikad (213kcal; S:14; R:2; V:31)
Järelhommikusöök: Tuunikala salat kurgi, muna, paprika ja avokaadoga (330kcal; S:18; R:18; V:26)
Vahesnäkk igaksjuhuks kotis: Batoon (120kcal; S:12; R:3; V:15)
Õnneks on tänu sellisele kaloraažile kaal hakanud kenasti jälle langema, olen tagasi graafikus ning kuna mind ootab pühapäeval ees poolmaraton, mille läbi tahan lonkida, siis ohh happpy days, ma saan homme-ülehomme süüa 2000-2100kcal. Sellele lisaks saan pühapäeval peale jooksu ka veel midagi head endale lubada, et keha kiiremini jooksust taastuks. Eks näis, mis see mu kaalunumbriga teeb, kuid tühja paagiga rajale minna oleks ikka väga loll tegu. Arutasin kõik oma treeneriga läbi, esmaspäeval vaatame mis mu kaalunumber näitab ja siis otsustame kuidas edasi. Saan vähemalt korra mõtted dieedilt eemale ja loodetavasti jaksan siis raja läbi ka ikka ilusti joosta.

Kuidas dieedil ellu jääda starterpack

Esimese lavakogemuseni on jäänud kõigest 23 päeva! Ja juba 51 päeva pärast on kõik see möll möödas... Pikk-pikk ettevalmistus ja ma juba tunnen kuidas lõpusirge läheb nagu niuhti ja ongi kõik läbi. Reedel ootab mind ees järjekordne ülevaatus ja poseerimistund, et ikka ilusti laval hakkama ka saada. Ega kui sul on super vorm ja proportsioonid ning esineda ei oska, siis nullid sellega terve oma tulemuse ära. Laval peab ikka särama ja ma olen õpingutes alles alguses. Nii palju on veel lihvida, areneda ja juurde õppida. Pean kodus hakkama oma kingakestega ringi käima, et kontsadel käimine loomulikumalt tuleks ja igapäevaselt peaks hakkama kasvõi 5min peegliees korra kõiki poose läbi tegema. Meeletu töö ja vaev, ma panen kogu oma hinge sellesse ja luban, et annan endast 100%. 

Ärevus hakkab ikka sisse pugema küll, igaljuhul kõik, kes on huvitatud, broneerige enda kalendrites järgnevad kuupäevad:

1.okt Tallinna lahtised meistrivõistlused fitnessis; Arigato spordihoones (Naiste bodyfitness)
23.okt Riga Pearl; Riias (Juuniorite bodyfitness)
29.okt Eesti meistrivõistlused kulturismis ja fitnessis; Salme kuluurikeskuses (Juuniorite bodyfitness)

Annan lihtsalt kuupäevad ette teada, keda rohkem huvitab saavad minu käest rohkem infot uurida ja kohapeale kaasa elama tulla, aga piisab kui lihtsalt hoiate mulle pöialt nendel päevadel :)

Annaliisa.

Laupäev, 3. september 2016

Muudatused


Oi kuidas aeg lendab. Ootamatult on jäänud minu esimeste võistlusteni, mis toimuvad Riias, ainult seitse nädalat ja sellele järgnevatele Eesti meistrivõistlusteni vaid kaheksa nädalat. Nagu see juba piisavalt hirmus ei oleks, siis umbes nädal aega tagasi tuli info sellise ürituse kohta nagu Tallinna Meistrivõistlused fitnessis, mis toimub juba esimesel oktoobril ning pikemalt mõtlemata sai otsustatud, et miks ka mitte. Seega tuleb välja, et osalen juba nelja nädala pärast oma elu esimestel võistlustel! Uskumatu ja hirmuäratav, kuid samas olen nii positiivselt meelestatud ja hullult ootan hetkel. See on lihtsalt ebareaalne kui lähedal see kõik juba on, kuidas nüüd hakkab lõpuks tekkima see õige tunne, et jess see kõik tasub ennast ära. Momentidel, kui võistlusteni on umbes kaks kuud aega, siis mõtled koogiriiulit vaadates, et pff aega on nii palju, et mis see cheat-päev mulle praegu teeb, et jõuad need kalorid kuhjaga ära põletada enne õiget aega, aga nüüd kui kõik nii lähedal ja nii reaalne, siis tunned, et enam ei taha millegagi riskida. Nüüd täie hooga lõpuni välja!

Eelmise nädala lõpus sai esimest korda põhjalikumalt harjutatud kõndimist ja poseerimist ning samaaegselt sai tehtud ka hetkevormi pildid. Tegime samasugused pildid ka täpselt enne võistlusperioodi algust ja nüüd on hea võrrelda.

Vorm enne võistlusdieedi alustamist, kaal umbes 62kg (30.06.2016)

Vorm nädal aega tagasi, kaal umbes 58kg (27.08.2016)

Pikk tee on läbitud ning pikk tee on veel minna. Nüüd tuleb veel paar lõplikku kilokest kaotada ja tuua veel rohkem esile õlad ning keskkoht veel veidi peenemaks saada. Kaal on hetkel küll kinni jäänud ning 1800kcal juures enam väga langeda ei taha, seega pean hetkel paar päeva 1600kcal-iga hakkama saama, kuid motivatsioon on nii laes, et võin õhtusöögiks porgandit näksida küll. 



Motivatsioonile annab hoogu juurde, et lõpuks on mul olemas ka oma lavakingad ja isegi bikiinid on välja valitud ning valmistamisel. Septembri keskel peaksid need juba valmis olema ning saan juba full kostüümis harjutada kõike. 


Aga oi-oi kui kulukas kogu see lõbu on. Ma ei ole veel jõudnud mõeldagi võistlusmaksude, soengu, meigi ja võistlusgrimmini, mis tulevad igale võistlusele lisakuluks ja juba on tunne, et olen ampsanud rahaliselt suurema tüki, kui hammustada suudan. Kogu selle möllu läbimiseks on vaja tasuda Sparta liikmemaks, Team Kiivika liikmemaks, osta ühekordseid pileteid Revalisse, et ülevaatustel käia, soetada endale kingad, võistlusbikiinid, lisaks veel erinevad valgutooted, toidulisandid ja vitamiinid ning tippude tipuks on kõige kulukamaks osaks vist lihtsalt tervislik toitumine. Kõik puhtamad lihatooted ja muu selline, on hullud raharöövlid. Toidupoe arved on meil vist hetkel kõige suurem väljaminek. 

Kogu selle möllu jooksul olen ma täiesti ära unustanud SEB jooksu, mis on nüüd täpselt nädala pärast. Panin ennast ju lolli peaga poolmaratonile kirja. Kaks nädalat tagasi jooksin üle pika aja, Peetris toimus 10km jooks ja selle läbisin seal 53 minutiga, mis oli üllatav, sest ma tõesti ei ole enam üldse jooksmas käinud. Pean tunnistama, et lihtsalt ei jõua ja ma tunnen, ennast üli halvasti selle pärast. Kuid hetkel on siiski tähtsam bodyfitnessiks valmistumine, kodus ootab meid kutsikas ja nüüd on veel kõigele lisaks vaja loengutesse ka jõuda vahepeal. Kui kümme kilomeetrit ma võin niimoodi puusapealt lampi läbi vurada, siis kardan et poolmaratoniga päris nii ei lähe. Jah, ise olen loll, et ei treeninud selle jaoks, kuid nüüd on juba liiga hilja ja midagi ei ole enam teha. Hetkel olen otsustanud, et võtan eesmärgiks lihtsalt selle kuidagi läbi joosta. Poogen see aeg ja kiirus ja kõik, tahan lihtsalt selle läbi joosta ja ära teha, ei taha ilma proovimata loobuda. Positiivse poole pealt saan vähemalt süüa nagu hobune sellel päeval, muretsemata oma võistlusdieedi pärast ;) 

Eks te siis järgmisel pühapäeval võite mulle rajaäärde kaasa elama tulla ning kui ma oma teo-tempol lonkides kunagi finiši joone suudan ületada, siis võite tulla mu šampaga üle valada. Ma tõsiselt loodan, et suudan selle läbi joosta. Igaljuhul enam pole midagi, pühendan nädala alguse jõuksile ja nädala lõpus panen ennast siis jooksurajal proovile. Seniks aga möllame siin oma samojeedibeebiga ja naudime viimaseid vabu päevi, sest september-oktoober tuleb pöörane...


Annaliisa.