Ja nii ongi! Kui muidu tavakaalus olles kogu aeg mõtled, et oi milline ma näeks välja madalamal kaalul ning et siit-sealt võiks peenem olla, siis lõpuks kui sa sinnamaani jõuad, ei taju sa enam miks see sulle enne nii oluline tundus. Muidugi on tore näha ennast madalamal rasvaprotsendil ja teha pilte, kus on perfektne sixpack kõhupeal näha, kuid tavaolekus ei ole see üldse nii põnev ja ihaldusväärne, kui see enne mulle tundus. Olles pikemalt jälginud erinevaid fitnessi maailma tegelasi, leidsin ennast pidevalt nende pilte vaatamas ja nukrutsemas, et tahaks ka sellist kõhtu ja selliseid jalgu jnejnejne. Ma ju teadsin, et päriselus ja tavaolekus nad kogu aeg sellised välja ei näe, kuid siiski oli suur soov enda keha ka samamoodi proovile panna. Nüüd, mil saan vabalt enda kehast teha samasuguseid pilte, kanda rahuliku meelega XS suuruses riideid, siis tegelikult ei paku see mulle mingit naudingut ja ikka on asju millega ma rahul ei ole. Ma ei ole kunagi oma keha vihanud, vastupidi - olen alati olnud rahul oma vormi ja treenitusega, kuid ükskõik millises kaalus ma ka ei oleks, ikka leian ma midagi mis häirib või võiks teistmoodi olla. Seega tekib küsimus, et miks ma ei võiks olla rohkem oma mugavustsoonis, süüa oma isude järgi ja olla endaga rahul hoopis 4kg raskemana. Arvan, et tegelikult tunneksin ennast tunduvalt õnnelikumana ja ei peaks ennast kuidagi piirama. Ärge saage must valesti aru, ma ei ürita sellega öelda, et olen suure vea teinud, et sellel dieedil olen ja võistluseks vamistun, pigem olen just hästi sihikindel ja tahan selle asja lõpuni teha ning saavutada veelgi madalama kehakaalu ja vormi, millega laval särada. Lihtsalt üritan sel teekonnal säilitada kainet mõistust, et see kõik on ajutine ja ei peagi sellesse kaalu jääma. Kaalulangetamine tundub ju naise mõistuse jaoks loogilisem kui sihilikult kaalu juurde võtmine. Ilmselge on aga see, et oma võistluskaalu ma pean säilitama ainult nädalakese ning peale seda on loogiline ja vajalik kaotatud kilosid vaikselt hakata tagasi sööma. Sellest olenevalt on oluline, et mu kaine mõistus jätaks meelde, et olen 60kg juures super rahul oma kehaga ja võin rahulikult sinna tagasi liikuda.
Hetkel kaalun ma 58kg ja lavakaaluni on umbes 3-4kg minna. Selle jaoks on mul veel parajalt aega, esimesed võistlused toimuvad kahe kuu pärast. Söön endiselt 1800 kcal päevas ning kuigi olen niikuinii päevas keskmisest aktiivsem ja liigun palju, siis olen hakanud ka rohkem lisakardiot tegema, et kaalu langust säilitada. Kaalunumber kippus kohati seisma jääma ning paanika oli kerge tekkima, kuid tuleb välja, et mu kaal langebki väga hüplikult ning täiesti normaalne nähtus on kaaluda järgmisel päeval kilo rohkem, kui enne, kuigi kaloraaž igapäevaselt sama.
Sel ajal kui ise jändan siin oma ettevalmistustega, teen usinasti trenni, jälgin 100% oma toitumist ja valmistun võistlusteks, on mulle eriti silma jäänud noored tibid ja isehakanud tervisliku eluviisi spetsialistid, kes väidavad, et kui inimene trenni jaoks aega ei leia, siis on ta nõrk, ei oska aega planeerida ja ennast käsile võtta. See teeb haiget ja riivas eriliselt silma, sest ma tean praegu omast käest, kui palju tervislik toitumine ja korralik 5x nädalas trenn aega võtavad. Minu jaoks on trenni jaoks aja leidmine veel lihtne, sest minul ei ole hetkel tööd, lapsi, meeletus koguses majapidamistöid ja kõike mis suurema pereeluga kaasneb. Ma ei saa aru kuidas noored tibid saavad selles osas sõna võtta ja avalikult laimata näiteks emasid, kelle hommik algab pool seitse, et seada lasteaia jaoks lapsed valmis, teha hommikusöök, viia lapsed lasteaeda, seejärel ise tööle kimada, kaheksa tundi tööl veeta, uuesti lasteaeda lapsele järele minna, väsinuna koju jõuda ning kodus pühendada ennast veel lastele, kes tähelepanu tahavad, mehega aega veeta, süüa teha, samal ajal maja korras hoida, pesu pesta jnejne. Kuidas te julgete sellistele täiskohaga emadele öelda, et nad on nõrgad ja ei suuda ennast käsile võtta? Ja sellises olukorras ei ole ainult emad, vaid kõik täiskasvanud, kes pereelule pühenduvad ja tegelikult ka õpilased, kes kooli ja töö kõrvalt lihtsalt puhtfüüsiliselt ei jaksa. Alati ei ole võimalik leida seda aega, trenn ei ole elus kõige tähtsam ning kui minul oleks kunagi valida pere ja trenni vahel, siis alati ilma küsimuseta seaksin pere esikohale. See ongi põhjuseks, miks ma bodyfitnessit proovin just praegu, sest hetkel on mul veel selleks aega ja keegi ei pea minu valikute pärast kannatama ja tähelepanust ilma jääma. Ma tean, et sageli on asi kättevõtmise küsimuses, kuid seda tõesti siis, kui valikus on kas trenni minek või diivanil aja surnuks löömine, kuid üritage mõista, et paljudel inimestel tegelikult ka ei ole aega, et trenni jõuda.
Õnneks on minul viimasel ajal siiski rohkem aega olnud ning olen ilusti kõik vajalikud trennid ära teinud. Isegi kutsikas, kes hetkel kõik meie tähelepanu saab, ei ole kuidagi seganud meie trenniskäike, tema saab meid nii kaua kodus oodata ja uusi pättusi välja mõelda. Järgmine nädal hakkab meil TTÜ-s tutvumisnädal ning siis peab ta juba rohkem üksi kodus hakkama saama. Bodyfitnessi ettevalmistusest veel nii palju, et tellisin oma võistlusbikiinid ära! Ootan nii suure huviga juba milline see lõpptulemus tuleb, bikiinid peaksin kätte saama septembri keskel. Kingasid ei ole veel vaatama jõudnud, kuid kindlasti üritan ikka jõuda sinna, et saaks varakult harjutada kõndimist.
Ükskõik kui palju negatiivseid emotsioone või tujukõikumisi kogu see ettevalmistus minus esile ei tooks, siis tegelikult on ikkagi positiivset palju rohkem. Nüüd on ainult 60 päeva veel minna ja ongi käes see hetk, kui esimest korda lavale saan astuda. Iga läheneva päevaga tundub see aina ebareaalsem ja ma siiani ei usu, et ma päriselt ka teen seda. Eks sellel hetkel saan lõplikult teada kui väga see kõik ennast ära tasus. Isegi kui ma sel hetkel otsustan, et enam kordagi seda läbi ei taha teha, siis olen 100% kindel, et kahetsema ei hakka ma seda kunagi.
Annaliisa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar