esmaspäev, 3. oktoober 2016

Kõik minu esimesest võistluskogemusest


Nii uskumatu, aga ongi laval käidud. Kujutage ette, aastake korralikku jõusaalitrenni, üle kolme kuu defitsiidis toitumist, meeletult pühendumist ja vaeva, rääkimata võistluspäeva pingest, meigist, soengust, grimmist... ja siis on see hetk. Hetk astuda lavale, kus kõik see lõpuks ära tasub ja viie minuti pärast on kõik juba möödas. Kõik see töö ja vaev, et paar minutit laval särada - kõlab nagu lollus? Eii, kaugel sellest. See on uskumatu, aga sellel hetkel tõesti kõik loksub paika, sa tunned, et oled endast kõik andnud ja ei pea viimasel hetkel mõtlema, et oi pagan poleks pidanud patustama ja pagan oleks pidand tihedamini trenni tegema. Kui juba siis juba! Ja ma olen kõike seda täie hingega teinud ja jälginud ning olen oma vormiga rahul. Muidugi on veel kõvasti arenguruumi, aga see ei olnud isegi mu ideaal-võistluskaal veel ning need olid mu elu esimesed võistlused. Aga nüüd kõigest järjekorras.

Päev enne võistlusi möödus mul väga rahulikult. Andsin kehale puhkust, toimetasin kodus ning viibisin koeraga värskes õhus. Korra käisin ka spartas veel poseerimisele viimast lihvi andmas ja kindlust kogumas. Viimasel poseerimisel tundus, et bikiinid on natuke suureks jäänud tänu dieedile ning ei taha üldse õiges kohas paigal püsida. Kurtsin kohe oma muret ka teistele ning minu suureks üllatuseks on kõik inimesed nii abivalmid! Mu suurepärane klubikaaslane ja sõbranna Helen Hilkja oli nõus mulle lausa koju tulema ja probleemiga abistama. Piisas vaid tema kohaletulekust ja juba nuputasimegi midagi välja. Igaks juhuks jättis ta mulle ka nõela ja niidi, et äkki vaja ikkagi kohendada midagi ja jumal tänatud, et mul oli meeles see võistluspäeval kaasa võtta, aga sellest juba natuke hiljem. Igaljuhul suur-suur aitah sulle, Helen!
Söögikorrad sattusid reedel kõik päeva esimesse poolde ning nõnda jäigi päeva viimaseks ampsuks kell seitse õhtul söödud profeel kohupiim ja oligi kõik. Õhtu otsa pakkisin ja planeerisin siin hoolega, lisaks veel kõikvõmailkud pesemised ja koorimised ja muud iluprotseduurid ning lõpuks sain voodisse ikka alles keskööl.

Äratus oli pandud mul kaheksaks, et ilusti jõuaks ette valmistuda. Sellegipoolest ärkasin öösel mitu korda paanikas, et olen äratuse maha maganud ja kella vaadates selgus, et kell oli kas pool kolm või teisel korral pool kuus. Ju siis ärevus oli nii suur sees. Hommikul hakkasin kohe ringi siblima, üllatavalt hea tunne oli sees, närvi nagu polnudki, kuidagi hästi positiivne. Sõin hommikusöögiks suure portsu riisiputru munavalgega, kuhu peale panin terve banaani ning supilusikaga mett ning kõrvale suur kruusitäis kohvi. Teadsin, et kohapeal pole aega enam suuremaks nosimiseks ning nõnda oligi vaja hommikul kõht kenast täis süüa.

Võistlustele jõudsime ikka kõva ajavaruga ja kenasti enne teisi, kuid see oli meeldivalt positiivne, sest saime ennast mugavalt sisse seada ning oma ettevalmistustega alustada. Alustasime soengust, mille tegi mulle imeline Sophia Stepanova. Uskumatu tüdruk, kes on mulle saanud väga heaks sõbrannaks, aitäh sulle :) Ja kui soeng oli valmis, siis oli aeg sealmaal, et registreerimisele minna. Registreerimisele pidi minema võistlusbikiinides ja kingades. Bikiine selga pannes sai reaalsuseks mu kõige hullem õudusunenägu- mu bikiinid läksid katki!! Ma olin tõsiselt endast väljas, kartsin, et mu esinemine jääb nüüd sellise asja pärast ära, midagi mis pole absoluutselt minu võimsuses ja ongi kõik. Õnneks oli mu ümber täielik dreamteam, kes suutis mu maha rahustada ning samal ajal, kui mu imeline meikar Kelly Madissoon, mulle meiki tegi, parandasid supernaised Amani ja Sophia mu bikiine. Oh seda õnne, et mul olid niit ja nõel kaasas! Kasutades käsitöötundidest meelde jäänud traageldusvõtteid ning haaknõela abi, said nad mu bikiinid jälle üheks terveks tükiks. Ma ei tea mis ma ilma teieta oleksin teinud!

Järsku oligi aeg sealmaal, et peale oli vaja panna grimm. Grimmiga aitas mind Raigo Kuusnõmm, kes sättis mu kenasti lavale minekuks valmis ning andis ka üldisi juhendusi ja nõuandeid, suutis mind hoida veidi rahulikumana ja teadsin, et keegi n-ö valvab mind ja hoiab silma peal. Suured tänud ka sulle :)

Inimesed mu ümber olid lihtsalt imelised. Terve korraldustiim, kaasvõistlejad ja muidugi mu oma dreamteam, te tegite selle päeva nii eriliseks ja mõnusaks. Sõbralik ja hooliv keskkond ja uued tutvused, nii hea tunne oli sees tänu teile.

Raigo Kuusnõmm, Kelly Madissoon ja Sophia Stepanova -DREAMTEAM

Ja siis oligi aeg lavale astuda. Vahetult enne lava mugisin ära veel ühe mõnusa energiabatooni, et laval ikka särtsu oleks. Olidki käes need paarkümmend sekundit enne lavale astumist, hetk kui öeldi "minek-minek-minek", ma ei suutnud minna, see ei tundunud lihtsalt reaalne. Ma ei tea kust ma selle julguse leidsin, aga sealt uksest ma siis väljusin... Kõndisin, omal suu kõrvuni, lava suunas ja siis oleks keegi nagu aega edasi kerinud ja juba ma sealt lahkusin. Olles inimene, kellele tegelikult absoluutselt ei meeldi esineda ja avalikult kuskil poseerida, siis tuli mulle nii suure üllatusena see, et ma reaalselt nautisin seda. Vaadates võistluste pilte, tundub nagu kõigil on surutud see võltsnaeratus näkku, aga tagasivaadates ma isegi ei mõelnud naeratamisele. Mul oli terve lavaloleku ajal selline moosinägu ees, ma ei kontrollinud seda, see lihtsalt oli seal. See tunne oli nii vapustav. Poogen, et laval olles ei näinud sa tegelikult mitte midagi. See rahustav, sest ma tegelt ka ei näinud, et palju seal rahvast on või kus see kohtunike laud isegi on. Ma lihtsalt ajasin oma jada ja ma tegin selle ära! Lavalt maha tulles sain nii palju kiidusõnu ja inimesed, kes pole harjunud mind avalikult esinemas nägema, olid kõik meeldivalt üllatunud ja ütlesid, et nägin laval super-enesekindel välja, mis oli mulle meeldivaks üllatuseks.

Kuna tegu oli siiski esimeste võistlustega, siis mingeid medalilootusi ma ei hellitanud, küll aga hakkasid medalimõtted tekkima lavalt tulles, kui lavataga kaasvõistlejad ja korraldajad ütlesid, et kindel medal käes ja teine koht tuleb kindlasti ära. Esikoht oli muidugi kindel Gea Taalvelt, sest no see naine on ikka super vormis! Lava taga teiste naiste vormi vaadates tundus tõesti nagu, et lootust on, kui ma just esinemisega midagi ära ei rikkunud.

Võidunaisega poseerimas :P
Autasustamisel sain aga väärika neljanda koha ja ega ma pettunud ei olnud, aga kuna lootusi oli juba üles keritud, siis natuke nukker ikka. Lavalt vaid lilledega lahkudes tulid kohe teised fitnessimaailma inimesed mult küsima, et kuidas see võimalik on, et nad arvasid ikka, et kindel medal tuleb ära, et ma olin vägagi väärt seda, aga no mis seal ikka. Kui nii, siis nii. Peale võistlusi sain veel paljudelt tähtsatelt inimestelt kommentaare, et ma olen õigel teel ja tegelikult supervormis, seega motivatsioon on mul laes ja juba kolme nädala pärast saan ennast Riias uuesti proovile panna ja ka teistele ennast tõestada.


Peale võistlusi oli käes väljateenitud CHEATNIGHT! Ehh, ma arvan, et Ott ise ka ei tea, millele ta sellega alla kirjutas, et lubas mul kõik oma isud täis süüa, hehehe. Kuna kaal oli võistlushommikul langenud 55,2kg peale(pidi olema 55,5 kg tegelikult selleks ajaks) siis sain süümekateta kõike nautida. Läksin ikka täiesti all out ja sõin absoluutselt kõike piiramatutes kogustes, sest misteha, ma olen omajagu segane ja ma armastan sööki. Juba lavalt maha tulles mugisin ära esimese shokolaadibatooni ja corny. Seejärel kimasime koju, koos perega tähistama. Tellisime hunniku pitsasid, tõime poest jäätist ja Daniel tõi rattaga mäkist friikaid. Lisaks kahele jäätisele, pooleteisele pitsale ja hunniku friikatele, suutsin veel õhtu jooksul ära juua parajalt uusi Eesti käsitöösiidreid ning maiustada veel kakao, shokolaadi, martsipani ja mandlisaiakesega. Ega see ei tähenda midagi, et kõht vahepeal täis saab, see on see üks õhtu! Ma pean kõike nautima, mida üldse nautida saan ja kõik toidu ära sööma, mida järgmisel päeval enam endale lubada ei saa.



Lisaks võistlustelt saadud kingitustele üllatasid mind mu sõbrannad Gerdel ja Birgitti väikeste kingitustega, Maarja ja Kertu tõid mulle imelilusad roosid ning mu maailmaparim emme kinkis mulle ilusad koduaia roosid ja vahvlimasina!! Aitäh teile!

Uskumatu on see, et kuigi pühapäeva hommikul ehk vahetult peale cheati ma kaalule ei julgenud minna, kuid täna hommikul kaalul käies oli kaalunumbriks endisel 55,2kg!! Täiesti ebareaalne, arvestades seda toidukogust, mis ma endale sisse ajasin. Nädala lõpuni on veel kõvasti aega ning see nädal on siis ainult 200g veel minna, et graafikus püsida :)

Nüüd olen ilusti vapralt jälle oma 1600kcal juures ja tagasi jõusaalis. Ega enam viimase paari nädalaga enam mingit lihasmassi juurde ei kasvata, kuid nüüd on tähtis hoida lihast tegevuses ja korralikult veel pumbata seda, enne viimast pingutust.

Kui rohkem pildimaterjali võistlustelt saabub, siis jagan seda kindlasti järgmises postituses! Motivatsioon on laes- Lets do this! Viimased nädalad minna ja ongi kõik. Oi kuidas tahaks juba tagasi lavale... Varsti!

Annaliisa.



4 kommentaari:

  1. Käisin Arigatos võistlusi vaatamas ja olin ka muideks täiesti kindel, et saad medalikoha, võttes just arvesse kui enesekindel, särav ja kaunis sa laval olid! :) Igal juhul palju edu ning kindlat meelt edaspidiseks! :)

    VastaKustuta
  2. Ikka õige isude rahuldaja-tubli (Y) Olemasolevaid lavapilte nägin ka ja isegi nende põhjal ootasin vähemalt kolmandat kohta, aga egas midagi. Palju-palju edu tulevastel võistlustel!!
    Kuigi Sind otseselt ei tunne, siis insta ja blogi põhjal juba teadsin, et sel teel saadab Sind edu-oskad kenasti kainet mõistust hoida ega tundu kalduvat liigsetesse ekstreemsustesse :). Elan südamest kaasa!
    Maarja

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Haha ma armastan toitu, seega kui on võimalus seda nautida, siis ma seda ka täiel rinnal teen :P Aga suur-suur aitäh :)

      Kustuta